11. veebruaril postitas Timo Mäkinen toreda soomekeelse teksti. Siin selle eestikeelne tõlge: “Ostukeskuse noor kassapidaja soovitas ühel vanemal naisterahval järgmine kord oma poekott kaasa võtta, sest kauplus on otsustanud lõpetada panustamise keskkonnale kahjulikesse kilekottidesse. Hämmingus vanaproua seletas andekspaluvalt, et tema nooruses polnud keegi midagi kuulnud Rohelisest Mõtteviisist. Kassapidaja vastas: „Sellest meie probleemid tulevadki, et teie omal ajal keskkonna kaitsmisest lugu ei pidanud“.”
Eks tal õigus oli – meie ajal rohelist mõtlemist ei tuntud. Tollal me tagastasime piima-, limonaadi- ja õllepudelid poodi, kust need siis saadeti meiereisse või tehasesse, kus need pesti, steriliseeriti ja täideti uuesti, nii et samu pudeleid võis kasutada üha uuesti. See oli tõeline taaskasutus. Aga jah, mingit rohelist mõtteviisi meil siis ei olnud.
Me läksime poodidesse ja ametiasutustesse mööda treppe, kuna ei olnud kõikjal eskalaatoreid. Ostusid tegema läksime käies, ega hüpanud 300-hobujõulisse autosse iga kord, kui oli tarvis minna paari kvartali kaugusele toidupoodi. Kuid kassapidajal oli õigus, rohelisi mõtteid me ei mõlgutanud.
Laste mähkmeid pesti, kuna ühekordseks kasutamiseks mõelduid siis ei olnud. Pesu kuivas pesunööril, mitte 500 W võimsuses aparaadis – tuul ja päike kuivatasid kõik riided ära, tegelikult ka. Lapsed said kandmiseks tihti vanematele õdedele-vendadele väikeseks jäänud riideid, iga kord ei pidanud tuttuut selga saama. Aga rohelise mõttelaadiga ei olnud sellel midagi tegemist.
Tol ajal oli meil ainult üks televiisor või raadio, ei olnud vastuvõtjat igas toas. Televiisori ekraangi oli umbes taskuräti, mitte kogu kihelkonna suurune. Köögis tehti süüa, toiduaineid segati ja hakiti käsitsi, sest ei olnud iga operatsiooni jaoks eraldi elektrimasinat. Kui oli tarvis saata postipakis midagi kergesti purunevat, siis pakkisime selle hoolega vanadesse ajalehtedesse, kuna stüroksit või mulliplasti polnud kusagilt võtta. Ka muru lõikamiseks me ei pidanud bensiiniga haisutama. Meil tuli lükata muruniitjat käsitsi. Oma kehalise vormi eest kandsime hoolt tarbeliikumisega, selmet joosta jõusaali elektrimootoriga lindil. Kuid kõige selle juures, nagu kassapidaja õigesti märkis, ei tulnud meile rohelisi mõtteid pähegi.
Kui tuli janu, jõime kraanivett ega haaranud iga kord plastikust veepudeli järele. Täitesulepeale panime uue tindi sisse, kui see tühjaks sai – ei tulnud pähegi iga kord uut sulepead osta. Habemeajamisaparaadis vahetasime žiletitera selle nürinemisel, mitte kogu aparaati. Mööda linna sõitsime trammiga või bussiga. Lapsed käisid koolis jalgrattaga või jala, mitte taksodega.
Kodus oli üks seinakontakt, mitte terve rida kõikvõimalike elektroonsete jubinate jaoks. Ja kui tuli tahtmine pitsale minna, siis ei kasutatud arvuti juhitud seadeldist, mis lähima pitseeria leidmiseks peab võtma kontakti tehiskaaslasega tuhande kilomeetri kaugusel kosmoses.
Aga eks ta ole kurb küll, kui noored tänapäeval kurdavad, et me elasime nii raiskavat elu, kuna meil omal ajal ei olnud seda Rohelist Mõtteviisi.
Paul Oja