Lugesin Postimehest, kuidas Rootsis on tekkinud unikaalne vägivallakultuur, kus kuritegusid panevad toime ka 12-aastased. Iseenesest pole see uudis, kuid on üdini kurb selle kunagise väärika ja väga kauni kuningriigi pärast.
Vasakliberalismi väetises aastakümneid aretatud Rootsi nn heaoluühiskond on hakanud tunnistama, et aastakümnete pikkune ja paljukiidetud tee on olnud vale.
Kogu see “avatus”, “vabakasvatus”, liberalism, sotsiaalsus ja sarnased “eesrindlikud”, samas vastuolulised hämarvabadused pole olnud muud kui valed valikud, eksitused, mugavused, laiskused ja pahatihti banaalse mugava minnalaskmise meeleolu lubamine ja rakendamine ühiskonna arengumootorina väga erinevatel sotsiaalsetel tasanditel – perekonnast riigivõimuni.
Tõsi – alguses see kõik toimis ja tundus isegi vabadusena. Paraku osutus aga sarnaseks püksilaskmisega, olles alguses soe ja mõnus, kuid hiljem mitte enam nii väga soe ja mõnus.
Ühesõnaga kõik see uus ja “eesrindlik” ühiskonna arendamine toimis tegelikkuses ainult suhteliselt lühikest aega – põlvkond, kaks ehk seni kuni Rootsi ühiskonna sotsiaalne mälu kandis veel mineviku väärikust, ausust, austust, korda ja korraldust. Samas aga närtsis see näilik heaolu koos traditsioonide ja klassikalise ühiskonnakorralduse ning arusaamade hääbumisega iga järgneva põlvkonna jooksul.
Seda kustumist omakorda toetas võõrkultuuri sisenemine (ja riiklik toetamine), mis kutsus ühiskonnas esile sotsiaalsed ebakõlad, ebaturvalisuse, võõrelementide eostumise elukorralduse põllul, nõrgendades kehtivaid arusaamisi, millised Rootsi ühiskonnas olid aastasadade jooksul välja kujunenud. Seda hoidnud, toestanud ja kaitsnud.
Sama õnnetus on tabanud Euroopa riike üldiselt ja paistab silma eelkõige nendes riikides, kus traditsioonilised väärtused, rahvuslik kultuur ja ajaloos ennast tõestanud püsiväärtused on kaitseta jäetud või alahinnatud.
See möödunud sajandi 80. aastatel hoo sisse saanud sotsiaalne stagnatsioon on rohkemal või vähemal määral kui vähkkasvaja tabanud kõiki vasakliberalismi harrastavaid lääneriike, sealhulgas kahjuks ka Eestit.
Kevadel on refivahetuse kuu. Kui läheb hästi, siis me veel mõistlike inimeste ühiste jõupingutustega suudaksime siin pöörde esile kutsuda, päästa vähemalt Eesti!
Paul Puustusmaa
Riigikogu saadik
Harju-Raplamaa
EKRE