Teisipäeval toimus Riigikogus väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu, kus EKRE poolt võttis sõna ka Paul Puustusmaa.
“Oli muidugi rõõmustav kuulda, kui hea kolleeg Siim Kallas ütles, et mittekinnitatud andmetel on Vene väed liikumas ära oma positsioonidelt, mis ohustavad meie heaolu ja meie korda. Sõda ilmselt ei tule. See on tõesti väga hea! Aga samas ei saa unustada ka ära sõnu, mida ütles Eerik-Niiles Kross siinsamas natuke aega tagasi: ega see, kui ka ei tule sõda, ega see, kui Venemaa väed ära viib, ei tähenda midagi seetõttu, et see kurjus, mis on Venemaa sees, see kurjus on süsteemne. Tõepoolest, see on süsteemne. Sõltumata sellest, kas need väed on nüüd seal piiri ääres, kas need 100 000 meest on mõõgad peos, ootamas sissetungi Ukrainasse või mitte.
“Ceterum censeo Carthaginem esse delendam” on kunagi öelnud selline mees nagu Cato Vanem. Cato Vanem ütles selle ladinakeelse lause iga Riigikogu kõne lõpus, Riigikogu, mis oli Vana-Roomas senat. Iga oma kõne lõpus ütles ta seda seoses sellega, et Kartaago riik oli kui koeranael, kui kurjus Rooma all. Oli valmis iga hetk tagasi tulema, kallale tulema ja ei saanud enne lõpetada, kui lõpuks riiki ei ole. Need tema poliitilised manamised viisid lõpuks ikkagi asja niikaugele, et kuidas me seda ka ei vaataks ja hindaks, Kartaago lakkas olemast, tema kurjus lakkas olemast. Võib-olla me peaksime ka samamoodi hakkama iga oma kõne lõpetama siin puldis sõnadega “Aga Venemaa peab lagunema, aga Venemaa peab lõppema, aga Venemaa peab lakkama”. Võimalik, et see aitaks seda kurjust vaos hoida. Sellepärast et kui aus olla, see kurjus ei lähe enne ära, see ei lakka enne olemast, kui Venemaa poliitiline süsteem kas tõepoolest killustub väiksemaks, et ta ei oleks nii võimsalt kuri. Nii et siin on meie valikud.
Ma ei saa nõustuda sellega, mida hetk tagasi ka Siim Kallas ütles, et me peame arvestama sellega, et me oleme 1000 korda väiksemad kui Hiina, me oleme 100 korda väiksemad kui Venemaa. See ei tähenda, et me peaksime kaotama väärikuse. See ei tähenda, et me peaksime kaotama väärtused ja neist loobuma. Me peame neid hoidma iga hinna eest. Jah, kurjalt alustasin. Olin ka kuri täna meie hea välisministri peale kuri, aga mitte sellepärast, et mul oleks midagi välisministri vastu. Loomulikult mitte. Minu vastuseis ja kurjus tuleb sellest, mis toimub meie välispoliitikas, mida meie välisminister juhib või kuidas teda juhitakse. Eks see on küsimuse koht, kas juhib tema või teda juhitakse. Olukorras, kus tegelikult meid ümbritsevad kurjad jõud, kus mõnetuhande kilomeetri kaugusel on väga suured sõjajõud, kes on valmis iga hetk minema Ukrainasse, aga võib-olla ka mitte minema, me ei tea seda.
Kurjus, nagu ma ütlesin, ei kao. See on olukord, kus meil on valitsus, mis koosneb kahest poolest. Ühel pool on meil erakond, mida ma rõhutamata ei saa jätta nagu mantrat, keda on kuriteo eest karistatud korduvalt. Hoolimata sellest, et ma austan kõiki siinolevaid kolleege, kes on selles kuritegelikus erakonnas, inimestena ei ole mul mitte midagi teie vastu. Aga erakond selline on vale, sest ta on põhiseaduse vastane. Ja samas on sellel samal erakonnal sõlmitud sellesama kurja maaga koostöökokkulepe, mis väidetavalt ei töötavat, aga ta kehtib. Juriidiliselt täiesti kehtib, ja selles on öeldud, et vahetatakse informatsiooni. Me ei tea mitte kunagi, millal see informatsioonivahetus jõuab sinna, mida me enam ei kontrolli.
See on üks valitsuse pool. Aga teine pool valitsusest on Reformierakonna näol, kes on näidanud viimasel aastal vägagi selgelt oma diletantlikku majanduspoliitikat, kes on näidanud seda, kuidas ühiskonnas stabiilsust saab asendada lõhkumisega, kes on poliitiliselt üsna-üsna lühinägelik.
Selles poliitiliselt väga keerulises olukorras peavad meie ühe valitsuspoole esindajad läbirääkimisi sellesama kurjuse impeeriumiga, kuidas sõlmida uut piirilepingut. See on ülimalt, sügavalt absurdne. Nagu ütles välisminister, see on sellepärast vajalik, et meil oleks juriidiline selgus. Ma küsin, milline juriidiline selgus? Mismoodi on see juriidiline selgus aidanud Ukrainat, Moldovat, Gruusiat või ka meid ennast, Eestit, kellel on muideks olemas täiesti kehtiv piirileping, mis on põhiseaduse §-is 122 kirja pandud? Mismoodi see aitab? Ei kuidagi ei aita. See on hambutu välispoliitika nii Euroopa Liidu kui ka Venemaa suunas, ma ei hakka üldse rääkimagi.
Mida siis öelda selles olukorras? Tegelikult on selles olukorras ainult kaks võimalust, kaks reaalset ja mõistlikku võimalust. Parim on, kui see valitsus lahkub. Ja vähim, mida ka kehtivana see valitsus teha saab, on kutsuda allkiri tagasi piirilepingult Venemaaga.”