Viimasel avalikul riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil, kus arutati presidendi poolt välja kuulutamata jäetud perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seadust, ma ühes olukorras kritiseerisin võimalikku riigi suundumist poliitilisse formatsiooni, mida meist keegi tegelikult ei tahaks.
Rõhutasin, et on äärmiselt vale see, kui normaliseeritakse arusaam, kus seadusloomesse ei kirjutata demokraatliku protsessi kaudu, legitiimsust omavate, demokraatlikult valitavate parlamendiliikmete poliitiline tahe, vaid see asendatakse tõlgendamiste abil “lindude ja loomade keelt” (kantseliidi, bürokraatia ja juriidilise keele segu) kasutades tahtega, millist suunavad, mida kujundavad ja millele sisu otsustavad hoopis grupp mittevalitud eluaegseid kohtunikke.
Sellisel juhul tekib olukord, kus seadusloomega hakkavadki tegelema kohtunikud, kes peaksid hoopis kehtivate seaduste täitmist tagama, mitte rahva poolt valitud seaduseloojad.
Hoiatuse tegin ma selle peale, kui komisjoni arutelul rõhutati seisukohta, et president peakski suunama rohkem seadusi põhiseaduslikku kontrolli riigikohtusse.
Probleem on ju peamiselt selles, et meie põhiseadus ei ole ammu enam kindel alusakt, millest saaks igal ajahetkel juhinduda seadusloomes vaid seda, meie õiguse alusakti, muudetakse tihti tõlgenduste kaudu, millised omakorda lähtuvad ajas muutuvatest arusaamadest. Selline tõlgendamise praktika, mida nimetatakse õiguskeeles ka põhiseaduse “objektiivseks tõlgendamiseks” (vastandiks on “subjektiivne tõlgendamine”), muudab seadusloome ebastabiilseks, kohati mõistetamatuks, ebakindlaks, mitmetpidi tõlgendatavaks ja päevapoliitilistest moevooludest juhitavaks.
Kõige halvem on aga see, et sellisel juhul seaduseandja enda poliitiline tahe, mis on sündinud teatud ajahetkel ja teatud poliitilistest ning sotsiaalsetest mõjutustest tulenevalt, unustatakse ära. Seaduseandja ajaloolise tahte peale kirjutatakse uus arusaam vanast tahtest – moonutatakse tegelikkust. Õigusnormi mõte võidakse muuta täiesti teise tähendusega normiks ilma seda tegelikult muutmata.
Meie õigusloome ja eelkõige põhiseaduse tõlgendamine Euroopa Liidu õiguse kontekstis on juba selleni jõudnud. Selle nähtusega kaasneb loomulikult õiguspoliitiline segadus. Reaalpoliitikas aga jäävad õigusvaidlustes peale need poliitilised perekonnad ja arusaamad, mis hetkel peavooluga kaasa liiguvad. Konservatiivsed ja traditsioonilised arusaamad, millised tuginevad loomulikule arusaamisele, ka seaduse algsele tähendusele, muutuvad aga peksupoisiks.
Antud olukorda ei saa nimetada sisuliselt objektiivseks õigusemõistmiseks, vaid see on selge liikumine õigusliku nihilismi suunas. Täna on nii, homme hoopis naa…
Kaotajaks jäävad inimlikkus, demokraatia, pluralism ja õigusselgus. Eelkõige aga tavaline inimene, kelle jaoks ju seadusi luuakse. Inimest ju tegelikult petetakse.
Aus oleks ju selline käitumine, et kui arusaam mingisse õigussuhtesse muutub ja seadus peaks seda kajastama, siis muudetakse seadust must-valgelt õigusaktis, mitte ei anta seadusele uus tähendus tõlgendamise teel kõrges kohtus ja normaalsele inimesele arusaamatute kaleidoskoopiliste selgituste abil.
Juba Charles de Montesquieu (XVII-XVIII sajandi riigiõiguse teoreetik ja filosoof), kes pani aluse tänapäevasele arusaamsale õigusriigist ja võimude lahususe printsiipidest rõhutas, et seadustel peavad olema kõikide jaoks ühesugune mõte. Seadus peab olema lihtne ja mõistetav.
Meie õigusruum aga liigub hoogsalt sinna, et tavainimene (ka poliitik) ei saa ega ole võimelinegi aru saama isegi lihtsate sõnade tähendusest, ei suuda vormistada seepärast oma mõtet või minnakse omavahel sõnade tähenduse pärast vaidlema.
Ja kõik algab sellest, et sõnade tähendust muudetakse ajas. See, mida sõna tähendas eile, see ei tähenda seda täna. Näiteks „perekond“, mida meie põhiseadus kaitseb. Enne Euroopa Liitu astumist oli meil kõigil selge, mis asi see on. Nüüd enam mitte. Kuidas kaitsta õigusi või kirjutada õigusnormi, mis koosnevad sõnadest, kuid nende tähendust poliitiliselt muudetakse, kohati jalgadelt pea peale?
Selliste ebakohaste tõlgendamiste lubamisega moonutatakse mitte ainult minevikku vaid ka tulevikku. Kui mina seaduseloojana kirjutan täna õigusnormi, mille sisse panen ma oma poliitilise tahte nagu ka oma valijate tahte, siis aga tulevikus tuleb keegi tõlgendaja, kes ütleb, et see tahe polegi oluline ja annab minu ja valijate tahtele uue, „moodsa“ ja vastupidise sisu. See on väljakannatamatult vale suundumus.
Nüüdses orwellikus maailmas me vaidleme juba igasuguste mõistete üle, sest vabadus on ühtlasi orjus, teadmine mõistmatus ja sõda on ka rahu. Konservatiivina ei saa ma sellise ühiskonda lõhkuva ja korratusi ning anarhiat kultiveeriva arenguga õigusloomes nõustuda.
See on üdini vale tee. See muudabki meie õiguse mõistetamatuks ning täitmise raskeks kui mitte võimatuks. See on ka vastuolus erinevate õiguskantslerite soovitusega (Ülle Madise, Allar Jõks), mitte muuta juriidilist keelt mõistetamatuks “lindude ja loomade” keeleks.
Õiguspraktiliseks ja riigipoliitilises tegevuses peegeldub ülaltoodu selliselt, nagu Äripäeva “Soraneini sagedusel” kirjeldasid riigikontrolör Janar Holm ja endine õiguskantsler Allar Jõks.
Mina ei suuda vastu vaielda nende toodud näidetele valitsemiskultuurist reformierakondliku võimu all.
Nad tõid esile, et valitsemiskultuuri vaates on 2022. aasta ohumärgiks olnud liiga sage usaldushääletuse kasutamine seaduste vastuvõtmisel, mis on märk usaldamatusest riigikogu ja oma koalitsioonipartnerite suhtes.
Kuid mis veelgi olulisem – rõhutati vajadust avaliku mõju ja kontrolli suurendamisele. See on ju see sama asi, millest mina olen oma poliitilise mantra teinud ning rahvuskonservatiividele on see lähenemine olnud poliitilise programmi osaks viimased kümme aastat.
Loomulikult ei ole võimalik rääkida poliitilisest kultuurist, vaid hoopis kultuuritusest selle kogemuse juures, mida pakkus Kaja Kallas, kui valitsuse remondi sildi all asus põhiseaduse vastaselt ainuisikuliselt riiki valitsema. See on kogemus, milline eestlastel oli juba ununenud, sest Pätsi diktatuur on jäänud kaugesse minevikku. Kaja Kallas tuletas meelde, et selline valitsemisvorm on ka praegu võimalik, kui mitte hoolida põhiseadusest, tema mõttest ja parlamentarismist.
Viimati mainitud Kaja Kallase poliitiline trikk tõestas veelkord vajadust meie põhiseadust täiendada otsedemokraatlike meetmetega – rahvaalgatuse õigusega. Survemeetodina põhiseadust rikkuva valitsuse vastu.
Jätkan nüüd lõpuni tsitaatidega „Soraineni sageduselt“, sest nõustun täielikult.
Usaldushääletust, millel on selgelt omad plussid nt riigieelarve kiirel menetlemisel, ei tohi kasutada lahmivalt.
Lõppeval aastal kasutati seda koguni kuue seaduseelnõu puhul, lükates kõrvale mõjude analüüsid ja arutelud ning viies menetlused läbi raketi kiirusel.
Allar Jõks rõhutas siin avalikkuse nõudlikkuse ja meedia tähelepanu olulisust: „Kui avalikkuse tähelepanu on suur ja prožektor on valitsuse töö peale suunatud, siis ei julgeta enam tuimalt läbi kolme lugemise ratsutada.“
Poliitkultuuri kehva kvaliteeti näitab ka poliitiliste ametikohtade määramise protsess.
Üks näide lõppevast aastast oli Keit Pentus-Rosimannuse nimetamine Euroopa Kontrollikoja liikmeks. Nimetamise protsess ise oli küll seaduspärane, kuid heaks ei saa kiita ebaselgust poliitiliste ametikohtade üle otsustamisel.
„Häiriv on see, millise kergusega tahetakse, et me võtaks omaks, et tegemist on poliitilise ametikohaga, milles poliitikud lepivad omavahel kokku tagatoas. Kontrollikoja liikme ametikoha loogikast ega eesmärgist ega ka kehtivast seadusest ei tulene kuidagi, et tegemist peaks olema poliitilise ametikohaga.
Järgmine samm on see, et Euroopa Kohtu kohtunik lepitakse erakondade omavahelises kokkuleppes kokku. Ma tahaksin elada riigis, kus ei oleks iseenesest mõistetav, et kuhugi jõudmiseks tuleb kuuluda teatud erakonda või perekonda,” muretses Jõks.
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige
EKRE, Harju-Raplamaa