Eestil on kahjuks üha süvenev kogemus, et meedia võib lammutada kõike, sageli poliitilistel ja ideoloogilistel kaalutlustel.
Harju maakohus otsustas 8. juulil, et Eesti Rahvusringhääling avaldas 2019. aasta aprillis avaldatud saates ja artiklis ««Pealtnägija»: firmaveski 300 ettevõtte seas on ka kahtlane kool ja kirjastus» ebaõigeid andmeid ja tekitas sellega kahju, kirjutab Elu24.
Esimese astme kohus rahuldas Ukraina päritolu ärimeeste ERR-i vastu esitatud hagi kolme hageja puhul täielikult ja suuresti ka kahe teise hageja puhul: vastavalt 80 ja 70 protsenti. Kohtuotsus ei ole veel jõustunud.
Uued Uudised ei puuduta kõnealust juhtumit, vaid “Pealtnägija” saadet üldse – liiga palju on moraalset ja hingelist kahju, mida see saade on tekitanud. Esimese näitena tuleb kohe meelde äsja meie seast lahkunud Mati Vetevool ja tema firma, mis jõudis tänu agressiivse ajakirjanduse ja riigiameti ühissurvele pankroti servale.
Kui “Pealtnägija” seostas spordi rahastajaid dopinguskandaalidega, kirjutas kolumnist Priit Tali: “Kes varem, kes hiljem, kes juba praeguseks saab aru, et Kärmas ei teinud põhimõtteliselt mitte midagi uut ega enneolematut. Skeem on ju ammu tuttav. Leitakse mingi inetu fakt või sündmus (kasvõi oletatav). Leitakse keegi tuntud isik, keda on (ükskõik kui kaudselt ja keerulist teed mööda) võimalik selle koledusega kuidagigi seostada. Ning seejärel paigutatakse suurte tähtedega pealkirjadesse kokku see kole fakt ja see isik. Nii, et lugeja teadvuses moodustuks terviklik ja otsene seos tagajärjest ja põhjusest, teost ja süüdlasest. Nii, et „põnev lugu“ läheks liikvele. Nii, et klikkide hulk kasvaks.”
Muidugi on “Pealtnägija” teinud ka head tööd, aga kõik positiivse varjutab see, kui astutakse ämbrisse. Või isegi ämbritesse.
Aga Eestis on hullematki ajakirjandust. Nagu Vilja Kiisleri saated. Või absurditeater nimega Delfi Faktikontroll.