Teadlasest koolmeister Peep Leppik kirjutab oma arvamusloos kaude sellest, et raha küsiv teadusmaailm võiks selle raha eest ka midagi asjalikku teha.
“Mõne aasta eest kirjutas Teaduste Akadeemia vastne president Tarmo Soomere, et Eesti pedagoogikateadus on mudaliigas. See õiglane hinnang kutsus mõistagi esile varjatud valulisi reageeringuid.
Küsimus teadusest pedagoogika vallas ei ole lihtne. Mäletan, kuis 1960-ndatel toimusid nn pedagoogilised lugemised (EPK), kus tugevad õpetajad tutvustasid oma tööd kolleegidele. Aga mis sobib ühele õpetajale (või ka ainele), ei pruugi üldse sobida teisele. See oli kogemuslik (empiiriline) tee, millest nüüd saanud pragmaatiline lähenemine, ja mis enamasti ka induktiivse iseloomuga – püüe üksikjuhtumeid üldistada. Nüüd on õpetajaid õpetamas isegi inimesed, kes seda tööd pole teinud, kuid on loonud oma „teooria“. Pakutagu meile nn uut (muudetud) õpikäsitust või alternatiivpedagoogika eri variante…
Et pedagoogika ajalugu on taolisi näiteid täis, siis hakati Eestis legendaarse Aleksander Elango eestvedamisel õpetajaid viima tõsiteaduslike uuringute juurde. Nii sündisid 1962. aastal õpetajate uurimiskursused ja pisut hiljem ÜPUI (Ühis-kondlik Pedagoogika Uurimise Instituut), millest kujunes ainulaadne asutus, kus töö aluseks olid teaduslikud meetodid tulemuste range statistilise töötlusega.
Nüüd võrreldakse meedias uurimistulemusi aritmeetiliste keskmiste ja/või protsentidena, andes emotsionaalseid hinnanguid. Alles üllitas Tervise Arengu Instituut andmed noorte (tüdrukud ja poisid eraldi) tervisliku käitumise kohta 2014. ja 2018. aastatel, kus rõhutati positiivseid muutusi. Üheteistkümne valdkonna tulemused erinesid aastate lõikes, kuid tähtis on, kus on erinevus statistiliselt oluline, kus ei? Ma ei saanud seda artikli kirjutajaltki teada. Nii on väga mõnus end kasvõi kiita!
Võtame PISA-testide tulemused. Näiteks 2015. aastal said Eesti õpilased aritmeetilise keskmisena loodusteaduses kolmanda tulemuse (527 punkti), mida ülistatakse siiani. Tegelikult kuuluvad meie õpilased esimese 24 riigi hulka, sest Singapuri (1.- 556 p.) ja Norra (24.- 498 p.) tulemustes pole statistiliselt olulist erinevust! Inimese kui psüühilise olendi mõistmisel on ülitähtis veel normaaljaotuskõver (Gaussi kõver). Matemaatiliste statistiliste meetodite tõttu aastakümneid tagasi olid meie väitekirjadki Kõrgemas Atestatsioonikomisjonis (VAK) hinnatud.
ÜPUI-s tegi suurt tööd nende statistiliste meetodite tutvustamiseks just kadunud Kalju Toim, aga ka Prinits, Sõerd, Kees jt. Tänased pedagoogilised uuringud kujutavad valdavalt (sotsioloogilisi) küsitlusi, mil muidugi oma koht, kuid tõsiteaduslikke uurimistöid (kasvõi pikemaajalisi õpetavaid eksperimente tehnoloogia kasutamise kohta koolis jne) pole. Seega – oleme taas 60 aasta taguses paradigmas! Kes alustaks Eesti koolis tõsiseid teadusuuringuid?
P.S. Tuttav, kes seda lugu luges, ütles naljatades – aga miks sa ise ei alusta? Õnneks on mul ette näidata 8-aastane õpetav koolieksperiment vanema astme 960 õpilasega, kus iga nime taga 6-8 näitajat. Kõik tulemused töötati statistiliselt läbi TÜ vanas arvutuskeskuses ja on väitekirjas (1990) saadaval (lühikokkuvõte 1992. aastast). Kontroll- ja eksperimentaalgruppide tulemuste võrdlemisel olid tähtsad korrelatsioonimaatriksid erinevuste (ja seoste) statistilise olulisusega 95- või 99-protsendilise usaldusväärsusega (isegi tendents – 75 % usaldusväärsusega). Tõsine pedagoogikateaduski ei tule (õnnetu) matemaatikata toime!”