Mõne aja eest kirjutas üks Tartu Ülikooli teadur autoriteetide kadumisest liberaalsete vabaduste vohamise õhkkonnas. Tõsi küll, tema loo aluseks oli esoteerika levik.
Lääne ühiskonnas levib maruliselt üksikisiku õiguste ja vabaduste kultus, mis on nende alla viinud ka kapriisid, pretensioonikuse ja solvumised. Kui aga inimeste õigused ja vabadused üle pea kasvavad, siis ei tunnista ta oma ego kõrval autoriteedina enam kedagi.
Autoriteetide kadumine on tolle professori sõnul tabanud just teaduslikku maailmavaadet, mis pikka aega nautis ateistlikus ühiskonnas oma raudkindlat positsiooni – sedavõrd kindlat, et ta ei pidanud midagi autoriteedi hoidmiseks tegema. Nüüd aga ütleb vabadustest üleküllastunud inimese ego – ma tean ise paremini! Eks seda soodusta ka pseudoteadusele tuginemine tarbimismaailmas, kus paljude asjade kohta väidetakse, et selle taga on anonüümsed “Briti teadlased” või “sõltumatu Šveitsi labor” – inimesed kannavad selle rumaluse üle tõsisele teadusele.
Teaduse autoriteedi kadumine on hästi märgatav vaktsineerimise küsimuses, kus paljud inimesed järgivad mingeid mujalt kuuldud pooltõdesid. Teaduslik meditsiin pole suutnud kahtlusi kummutada, sest tal puudub selleks avaliku suhtluse kogemus – ta on siiani elanud autoriteedi toel, ja kui tuleb selgitusi jagada, siis ollakse selgelt kimpus. Juba käivad jutud karistamisest vaktsineerimisest keeldumise eest – kui autoriteeti kindlustatakse keeldudega, on asi ikka juba väga hull.
Vaktsineerimise vajalikkuse kohta käivad selgitused avalikkusele on arusaadavad pigem arstidele endile, mitte aga riskigrupile ehk nende patsientidele, ja need pigem süvendavad kahtlusi. Kui väidetakse, et “vaktsineerimise ja autismi vahel pole seoseid leitud”, siis selline sõnastus midagi paremaks küll ei tee.
Mõne aasta eest oli Lõuna-Eestis juhtum, kus kaitsesüsti saanud lapsed tundsid ennast järgmisel päeval halvasti ega tulnud kooli. Kohalik perearstikeskus teatas: me ei oska öelda, millest see kehv enesetunne tekkis. Kas on veel paremat ütlust vaktsineerimise vastu umbusu tekitamiseks? Nüüd ongi teadusel vaja nüüd ulatuslik selgitustöö ette võtta, sest miljonid egod peavad ennast temast targemaks – aga seda selgitust ei lasta tal enam objektiivsuse raames teha.
Vähemuste ja igasuguste survegruppide ristiretked on seadnud teaduse raskesse seisukorda, kus neil tuleb teha ideoloogilisi otsuseid homoseksualismi “normaalsuse”, rasside ja sugude erinevuste olematuse, kliimakatastroofide ja palju muu osas – kui teadlased pseudoteadusega kaasa ei lähe, siis lüüakse nad risti, mis on teadusmaailmas laimuga väga lihtsalt saavutatav.
Vaktsineerimine on vaid üks teema, kus ülemäärased vabadused lammutavad institutsioonide autoriteeti ja too ei suuda vastu seista. Läänemaailmas annab piiramatute vabaduste õitseng hoope riigivõimule, seadusruumile ja ühiskonna reeglitele. Selle heaks näiteks on ebaseaduslik massimigratsioon, mis lubab rändlejatele tormata kõiki seadusi eirates läbi terve Euroopa. Vasakliberaalid aga õigustavad sellist seadusetust, tõstes mingid “migrantide õigused” kõrgemale riikide suveräänsusest – seda on öelnud ka paavst Franciscus. Paraku on katolik kirik ise see, kes autoriteeti kiiresti kaotab.
Egode ja rumaluse õitseng, autoriteetide õõnestamine, agressiivsete vähemuste diktatuur, ühiskondlike institutsioonide nõrgestamine ja teaduse ideologiseerimine on osa ühest protsessist ehk neomarksismi pealetungist.
Eestiski käiakse juba omatahtsi põhiseaduse kallal, kohtud teevad otsuseid, mis ei tugine seadustele, vaid kellegi “inimõigustele”, ideoloogilised ja samas abstraktsed “maailma päästmise” ideed käivad üle majanduslikust mõtlemisest, kaugelt tulijatele tahetakse anda samu õigusi, mis põliselanikele – kõik see näitab, et senise ühiskonnamudeli alustalad lammutatakse, olles eelnevalt solvumis- ja kapriisikultuuriga hävitanud kõik senised autoriteedid. Selle vastu saab ainult ühe asjaga – tuleb ise mõelda ja kuulata mitte ideolooge, vaid oma mõistust ja südant.