Eesti riiklikus süsteemis koostatakse arengukavasid küll kliimahoiu, küll sidusa ühiskonna, küll paljude teiste valuteemade raames, kuid laias laastus sarnaneb see kõik nõukoguliku plaanimajandusega.
Arengukavasid on kahtlemata tarvis, et oleks olemas kondikava edasiste tegevuste jaoks, kuid Eestis kipuvad need kujunema ettevõtmiseks ettevõtmise nimel, mitte aga vajalikuks teetähiseks. Arengukavadesse kirjutatakse ohtralt loosungeid, tühje sõnu, katteta lubadusi, subjektiivseid arvamusi ja muud tühja-tähja, mis pikemas prespektiivis kunagi tööle ei hakka. Küll aga saavad paljud ametnikud tööd ja palka.
Ühest küljest on sellised arengukavad mõttetud juba seetõttu, et nii pannakse tulevastele põlvedele mingi kohustus ette, kuid selle järgimine võib muutuvate arengute tõttu raskeks või isegi võimatuks kujuneda. Küll aga saab bürokraatia oma stagneerunud tiksumist just nendega põhjendada.
Teisalt muutub praegu kõik maailmas üleöö. Järsku ilmus ei-tea-kust ülemaailmne pandeemia, seejärel vallandus kliimahüsteeria ning lisaks on Biden teinud Ameerika lühikese ajaga väga ebakindlaks liitlaseks. Kõik sellised kiired arengud võivad üleöö nulliks muuta kõik arengukavad, kui järsku lähevad tohutud summad haigusega võitlemisele, rohepöörde kinnimaksmiseks või julgeolekuliste momentide ümbermängimiseks.
Arengukavasid võiks koostada väike seltskond häid spetsialiste, need peaks olema vabad ideoloogiatest (sidusa ühiskonna areng?), kiiresti ümbermängitavad, eriti pikemas perspektiivis, võimalikult arvestavad reaalsete arengute muutustega ja nii edasi. Igal juhul on praegu rumal teha põhjalikud arengukavad 15 aasta peale ette (2035) või 30 aasta peale (2050). Viimased kuus aastat on näidanud, kuidas rändekriis, koroona ja kliimahüsteeria on lühikese ajaga kogu maailma sassi keeranud ning enamiku ette ennustatud arengustsenaariumidest ära nullinud.
Mõned arengukavad oleks siiski väga vajalikud, eriti need, mis puudutavad eestlaste kestmajäämiseks ettevõetavaid meetmeid. Samas aga teeb praegune liberaalne-vasakpoolne riigivõim needki üldsõnaliseks ja sisutühjaks ning reaalselt ellu viidav migratsioonipoliitika hävitab ruttu vastavate arengukavade sisu ja mõttekuse.