Täna sattusin lugema peavoolumeedias nädala persooni lugu – reformierakonna noorest naispoliitikust. Kuigi ei ole minu eesmärk kritiseerida tema missiooni ega saavutusi, jäi mind siiski kõnetama üks tema öeldud lause selle kohta, et laste saamine on seotud kliimakriisiga.
Tahaksin siinkohal öelda: kõik noored ei mõtle nii. On tõepoolest irooniline, et ühelt poolt mõistetakse vaimse tervise kriisi ja noorte soovi leida tähendust oma tegemistes, kuid teisalt jäetakse tähelepanuta nende igapäevased ellujäämisvõitlused. Suur osa noortest ei tegutse unistuste täitmise nimel, vaid pigem pingutavad, et elus lihtsalt hakkama saada – eriti majanduslikult.
Elu reaalsus: töö kui elatusallikas
Tänapäeval ei tee paljud inimesed tööd sellepärast, et see neile meeldiks, vaid seetõttu, et neil on vaja raha, et ära elada. Jah, ideaalmaailmas peaks töö olema inspireeriv ja nauditav, kuid reaalsus on see, et tihti on töö pelgalt vahend arveid maksta. Veelgi enam – probleem tekib siis, kui isegi täiskohaga töötamine ei taga elementaarseid elamistingimusi. Kui palgapäeva eel tuleb muretseda, kas toiduraha jätkub, on raske näha oma tööl suuremat tähendust.
Kuulen sageli omaealistelt (20ndate teine pool), et kooselu põhjuseks pole mitte romantilised tunded, vaid praktiline vajadus jagada kulusid, näiteks kommunaalarveid. Sellistes oludes pere loomine või laste saamine on mõeldamatu.
Võitlus miinimumi nimel
Majanduslik ebastabiilsus sunnib inimesi pidevalt võitlema ellujäämise eest – et oleks katus pea kohal, toit laual ja arved makstud. Tõsi, igaüks peab oma elu eest vastutama, kuid valitsuse otsused peaksid olema suunatud sellele, et inimesed saaksid seda teha, ilma et igapäevaelu muutuks lahinguväljaks. Praegune maksukoormus, nagu omandi- ja automaksud, tundub empaatiavõimetu, eriti ajal, mil paljudel on raskusi isegi põhivajaduste rahuldamisega.
Mõned võivad öelda, et kliimakriis nõuab kiireid ja otsustavaid samme, kuid kas me suudame sellele keskenduda, kui samal ajal süveneb vaimse ja majandusliku heaolu kriis? Kui praegune poliitika sunnib inimesi valima kütte ja toidu vahel, pole ime, et laste saamine lükatakse määramatusse tulevikku.
Kriiside kokkupõrge
Demograafiline kriis on pikaajaline probleem, mis vajab tõsist tähelepanu. Kui praegu ei suudeta leida lahendusi noorte majandusliku toimetuleku parandamiseks, võib tulevikus olla juba hilja – inimesed lihtsalt ei ole valmis lapsi saama, rääkimata soovist panustada ühiskonda. Ilma inimesteta kaotab ka kliimakriis oma tähenduse.
Me anname heldelt abi teistele riikidele ja rahvastele, kuid ehk on aeg vaadata ka oma inimeste poole. Igakuised uudised toidukorvi hinnatõusust ja kasvavatest laenukoormustest on kui appikarje – meie enda inimesed vajavad tuge ja pikaajalisi lahendusi, et majanduslangusest välja tulla ja leida kindlus oma tulevikus.
Ilusat teist adventi ja mõtleme koos, kuidas muuta meie elu paremaks – mitte ainult täna, vaid ka homme ja ülehomme.
Pille-Riin Kahro
EKRE Pärnu linna osakonna juhatuse liige
Loe lisaks:
https://majandus.postimees.ee/8149419/nadala-persoon-hanah-lahe-poliitikas-sopru-ei-ole