Eesti Energia kontrollimise 500 leheküljelises raportis heideti küll ette, et põlevkiviõli on müüdud vale hinnaga, ja küll tõusvat korstendest liiga mürgist suitsu. Kahjuks ei anna rahandusministeeriumi tellitud oopus vastust aga peamisele, mis inimesi tegelikult huvitab: miks osades maakohtades peavad inimesed pärast enam kui 30 taasiseseisvumisaastat veetma elektrita päevi kui ilm halvaks läheb?
Kui küsin Juminda restoranipidajalt Merrit Kiholt, kuidas temal ja külarahval läheb, vastab ta, et nüüd juba paremini. Eesti Energia kontserni kuuluva Elektrilevi töömehed rügasid suvi läbi, et aastakümneid tegemata tööd ära teha ja elekter alles püsiks.
Tänavu seitsme kuu jooksul paigutati osa liine maa alla. Neid uuendati, ja puhastati trassikoridore. Nüüd ei viinudki novembritorm – üle paljude pikkade aastate – elektrit ära. Varem oli see kadunud sagedasti ka muudel aastaaegadel, kui ilm justnagu põhjust ei andnud.
Aitab vaid metsik pressing
Merrit Kiho ja tema kaasvõitlejate kogemus ütleb, et kirjade kirjutamine Elektrilevile on mõttetu ajaraisk. Selle peale ei kiirusta keegi ürgaegseid alajaamu ja liine välja vahetama. Kannatanutest kehva elektrivõrguga asulas tuleb moodustada massiivne löögirusikas. Kaevata tuleb igale poole: sealhulgas õiguskantslerile ja Riigikogu liikmetele. Facebookis tuleb moodustada grupp. Merrit Kiho tegi selle nime all Elektrivaba Eesti.
Kui Elektrilevi elu igal tasandil võimalikult põrguks teha ning järelejätmatult üha kaevata ja kaevata igale poole, siis leitakse ka võimalus liine uuendada ja trasse puhastada.
„Eesti elektrisüsteem on väga väga habras,” võtab tavalise inimese vaate FB grupis Elektrivaba Eesti kokku maale kolinud endine linnaarhitekt Ulf Johansson.
„Meie elektrihind on tihti kümme korda kõrgem kui Soomes või Rootsis ja elektrikatkestused tekkivad nii tihti, et võiks arvata, et meil on juba sõda siin. Huvitaval kombel on Eesti rahvas ja firmad maksnud miljoneid eurosid võrgutasu aga suur osa on läinud riigieelarve augud täitmiseks. Vargus otseselt meie rahakottidest!”
Neljandik liine ootavad uuendust
Kui Merrit Kiho jt Juminda poolsaare inimeste pingutuste tulemusi võiks nimetada moodsalt öeldes edulooks, siis kõigil nii hästi ei lähe.
Ametlikel andmetel vajaksid meil uuendamist neljandik elektriliinidest. Kõik kes elavad maapiirkondades hooldamata liinikoridoride või uuendamata traatide ja ajalooliste alajaamadega piirkondades aga ei suuda ühineda võimsaks löögijõuks.
Nii võis kohalikust lehest äsja lugeda, et „esimene Viljandimaale jõudnud lumesadu röövis ennelõunal elektri enam kui tuhandelt majapidamiselt. Rohkem oli voolukatkestusi kolmapäeval vaid Valgamaal.”
Arvate, et elektri kadumiseks on vaja tormi ja/või rohket sulalund? Arvake edasi.
FB grupist Elektrivaba Eesti võib leida üle kogu maa teateid, kus elekter on minema auranud markantsematel juhtudel a) täiesti tuuletul ja sajutul ajal sisemaal; b) kui on sadanud uduvihma ja on olnud paks udu; c) tavalisel kenal suvepäeval, näiteks juulis.
Ettevõtja Merrit Kiho lausub, et loomulikult peaks maainimestele olema tagatud sama head ühendused-liinid kui linnas. Võrgutasu makstakse ju vastavalt tarbimisele ja maal kulub elektrit paratamatult rohkem kui linnas.
Kui mõned arvud meelde tuletada, siis Eelektrilevil on üle 533 000 elektrivõrguteenuse kliendi. Hallatakse 95% Eesti elektrivõrgust, sealhulgas 63 000 km elektriliine ja 25 300 alajaama.
Ametlikud numbrid ütlevad, et ilmastikukindla võrgu osakaal moodustab praeguseks laias laastus 75%. 2023. aastal investeeriti varustuskindluse tõstmiseks ja tootjate liitumisvõimaluste arendamisse väidetavalt viimase viie aasta rekordsumma: 167 miljonit.
Raha on ja raha pole
Tänavune pilt ei paista enam nii roosiline. Investeeringud varustuskindluse tõstmiseks ja liitumisvõimaluste arendamisse on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes langenud umbes 26 protsenti. Ettevõtet koormab samas 98 mln eurone laen. Seega ei saa, nagu öeldakse, auru juurde panna.
Paraku on mõne aastaga ka võimatu ära teha mitme aastakümne tegemata tööd. Kui läheb hästi, saab üldiselt uuendada tuhatkond kilomeetrit liini aastas. Selline on viimaste aastate tempo.
Lihtne rehkendus ütleb, et igale poole kaasaegsema võrgu jõudmine võtab umbes 20 aastat, aga teisest otsast jälle juba laguneb. Selle ajaga jõuab laps sündida, üles kasvada, ülikooli või tööle minna.
Kui nüüd Eesti Energia murekohtadest valmis äsja advokaadibüroo koostatud eriraport, ei olnud ma ilmselt kaugeltki ainus, kes sööstis lugema seda osa, mis puudutab Elektrilevi. Lootsin leida vastust ennekõike küsimusele, miks peab veerand tarbijatest pärast taasiseseisvuse enam kui kolme aastakümmet ikka veel jumalat paluma, et liiga palju lund ei sajaks ja ilm tuuletu püsiks. Kõike seda olukorras, kus emaettevõte Eesti Energia on pidevalt raporteerinud muljet avaldavatest kasumitest.
Seda vastust raportist muidugi ei leia. Küll aga paikneb tekstis hulk tühikuid ehk varjatud infot põhjendusega, et tegemist on Elektrilevi ärisaladusega.
Juriidiliselt võib see olla korrektne – raporti on rahandusministeeriumi tellimusel ikkagi koostanud mainekas advokaadibüroo. Sisuliselt kujutab selline info varjamine endast absurdi: Elektrilevi näol on tegemist põhimõtteliselt monopoliga ja üldse peaks Eesti Energia kuuluma maksumaksjale.
Ühte ja teist huvitavat raportist Elektrilevi kohta siiski selgus.
Näiteks tuletatakse seal meelde, et Elektrilevi on seaduse mõistes elutähtsa teenuse osutaja.
Elektrituru seaduse § 18 lõige 5 näeb nimelt ette, et jaotusvõrguettevõtja käsutuses peavad olema võrguteenuse osutamiseks vajalike vahendite säilitamiseks ning arendamiseks vajalikud tehnilised, füüsilised, rahalised ja inimressursid.
Elektrilevi emaettevõtja, Eesti Energia omanik on teatavasti sajaprotsendiliselt Eesti riik, mida esindab üldkoosoleku rollis rahandusminister. Loomulikult peaks seega kõigepealt olema just rahandusministri asi seista valitsuses, et Elektrilevil oleks elutähtsa teenuse osutamiseks piisavalt ressurssi, sh liinide hoolduseks ja uuendamiseks. Viimased 15 aastat on ministriportfelli valdavalt hoidnud Reformierakond ja vaid loetud aastad sellest ajast Isamaa ja EKRE.
„Maffiapealik” Hando Sutter?
Kas seega on pidevalt rikutud elektrituru seadust, sest peaaktsionär (riik ehk valitsus) pole võimaldanud Elektrilevile piisava hulga ressurssi?
Raport sellele kahjuks hinnangut ei anna. Kuidas sa ikka ründad leiva andjat ehk raporti tellinud rahandusministeeriumi.
Kuna 500-leheküljeline oopus käsitles vaid aega 2020. a algusest 2023. a lõpuni ehk Eesti Energia 2023. a ametist tagandatud juhi Hando Sutteri viimast tööperioodi, on tegemist eriliselt küünilise lugemisega. Üldteada on ju endise peaministri Kaja Kallase „erisuhe” temaga, ja raport põhimõtteliselt jätkab Sutteri tümitamist.
Hando Sutter sai Eesti Energia juhiks mäletatavasti 2014. Kaja Kallase valitsuse ajal kujundasid poliittehnoloogid aga temast väga mugava patuoina.
Sutteri kaela sai aastate viisi ajada nii vahepeal taevastes kõrgustes ära käinud elektrihinna kui kõik muud valitsuse (majandus- ja rohepoliitilised) möödapanekud. Unustades, et Eesti Energia juht on siiski vaid valitsuse poliitiliste otsuste täideviija.
Avalikkuse ees etendati teatritükki „hea, rahva eest seisev peaminister Kaja” versus „tumedad jõud Eesti Energias, kes hoiavad rahvast pimeduses”. „Maffiapealiku” rolli asetasid osavad stsenaristid Sutteri.
„Elektrilevi on Eesti Energiale olnud lüpsilehm ja see on tähendanud seda, et nende poolt tekitatud garanteeritud rahavood ja laenuvõimekus, seda on kasutatud investeerimiseks küsimärkidesse, nagu Jordaania või Utah,” lajatas „valguse mõõgaga vehklev” peaminister Kaja Kallas jaanuaris 2023.
Selja taha oli jäänud ränk detsember 2022, mil ilmataadi vingerpuss, märja lume uputus Saaremaa mõned piirkonnad nädalateks ilma elektrita jättis.
Samal ajal „unustas” Kallas Hando Sutterit sarjates, et Eesti Energia oli soetanud Utah’s hinnanguliselt 6,6 miljardit tonni põlevkivivaru juba 2011. a. Ja Jordaanias hakati pihta 2006. Hando Sutter sai selle probleemipuntra – ehkki Jordaaniast väljuti suhteliselt terve nahaga – päranduseks oma eelkäijalt Sandor Liivelt.
Rahandusministrina üldkoosoleku õigustes (alates aastast 2013) kannab Utah´ „hiilgava investeeringu” käekäigu eest vastutust muuhulgas Jürgen Ligi, kes aga millegipärast pidurit ei vajutanud. 2011. a, kui Eesti Energia läks teistes riikides maid vallutama, kuulus ettevõte veel majandusminister Juhan Partsi haldusalasse.
Seda, et Elektrilevi on olnud lüpsilehm, ütles Kaja Kallas muidugi õigesti. Ainult et pealüpsjad on olnud tema parteikaaslased- reformierakondlased erinevates valitsustes. Nad on nülginud Eesti Energialt maksimaalselt dividende riigieelarvesse, tehes ühtlasi Elektrilevi sama paljaks kui külade vahel siiamaani esinev vana tüübi alumiiniumliin.
Elektrilevi: sõit Ameerika mägedel
Kui lähemast minevikust näide tuua, siis Kallase enda juhitud valitsus kinnitas Eesti Energia 2023. aastal riigieelarvesse makstavate dividendide summaks 68,9 miljonit eurot – Eesti Energia soovis muuhulgas investeerimisvajadusele viidates maksta vaid 52,2 miljonit.
Lisaks rahapuudusele, sest valitsused on oodanud Eesti Energialt ja selle kaudu Elektrilevilt võimalikult suurt dividenditootlust, on võrkude kiiremat uuendamist seganud teadmatus tuleviku ees.
Juba enam kui 10 a tagasi käis Kaja Kallas oma blogis välja, et jaotusvõrk tuleks Eesti Energiast eraldada. See pandi hiljem kirja koguni tema valitsuse koalitsioonileppesse.
Reformierakondlasest endine peaminister Andrus Ansip on aga selle idee suhtes olnud vägagi kriitiline. Ta märkis Elektrilevi korraldatud energiakonverentsil „Pinge 2023. Sajand Eesti elektrivõrku”, et Eesti Energial on suurusjärgus ühe miljardi kandis otse võetud laene, mis on vaja tagasi maksta, kui Elektrilevi eraldatakse Eesti Energiast.
„Miks on vaja tagasi maksta – ma eeldan, et ükski pank ei laena miljardit nii, et laenuvõtja võiks grupist suure osa varasid välja viia,” selgitas Ansip. „Tavaliselt pangad seda ei luba.”
Sisuliselt sama leidis audiitorbüroo KPMG: Eesti Energia laenuportfelli peaks refinantseerima 450 miljoni euro ulatuses, kui tahetakse võrgud eraldada. „Eesti Energial võib olla keeruline pärast Elektrilevi eraldamist kogu nimetatud mahus finantseerimist kaasata ning vajalikud oleksid täiendavad omakapitali (ehk riigi) sissemaksed,” öeldakse analüüsis.
Kas peaministri büroos töötavad või töötasid nii rumalad inimesed, et neid lihtsaid asjaolusid ei teadnud? Muidugi mitte. Aga oli vaja etendada „suuri, rahvast pimedusest päästvaid reforme”.
Kas nüüdseks, kui võrkude eraldamise idee on selleks korraks maha maetud, on saabunud Elektrilevile rahuliku töö tegemise aeg? Niivõrd-kuivõrd.
Teatavasti, kui enne osteti võrgutööd vabalt turult, ettevõtetelt, siis nüüd on kaadrit värvatud ja loodud enda koosseisus rikkebrigaadid. Kas see muudab töö kuidagi kiiremaks ja tõhusamaks, näitab aeg. Elektriettevõtjaid koondava ühenduse (EETEL) liikmed on aga nii vihased kui mõtlikud, sest elektrikuid sellises olukorras lihtsalt enam ei jätku ja noori eriti juurde ei tule. Elektritööde hind aga tavainimeste või ettevõtete jaoks paratamatult tõuseb.
Vana etenduse uus vaatus
Kuidas kõige selle taustal vaadata Eesti Energia erikontrolli raportile? Meedia toob peamiselt esile selle, millele raportis valdavalt rõhutaksegi, et elektritootmise saastenumbrid näitavat aiateibaid. Ja õlimüügi tulevikutehingute kaudu olla raha kaotatud.
See, et jõujaamade korstendest tuleb mustemat suitsu kui normid lubaks, on muidugi ammu teada. Siin taga on muuhulgas tehnoloogilised põhjused. Aga kui panna sinna kõrvale tuhanded maapiirkondade inimesed, kellelt ilmamuutus võib elektri ära viia – mis on siis tegelik mure?
Väidetavat Eesti Eenergia kahjumit tuleviku tehingutest aga kommenteeris ettevõtja Indrek Neivelt FBs nõnda: „Ei saa ju nimetada kahjumiks seda kui sa tulevikutehingutega oma toodangu müügihinna lukku paned ja siis selgub näiteks aasta pärast, et turuhind on kõrgem kui sinu poolt varem kokkulepitud hind. Nii ei saa ettevõtlusega tegeleda. Mõelgem, mis juhtus energiahindadega 2020 koroona ajal ja võrrelge 2022. a hinnaga. 0 ja 80 dollarit barreli kohta. Need on kaks täiesti eri maailma.”
Kõige nõrgemaks lüliks on Neivelti sõnul Eesti Energia ketis juhatus-nõukogu-aktsionär just viimane ehk valitsus.
Too tahab, et Eesti Energia põlevkivienergeetika kokku pakiks, aga samas riigikassasse maksimaalselt dividende makstaks, ja samas ikka veel lambid põleksid. Kõike seda korraga kahjuks ei saa.
Indrek Neivelti jpt arvamuste taustal tuleb seega tõdeda, et eriraport kujutab endast Kaja Kallase eestvedamisel loodud poliitilise spektaakli – paha Eesti Energia versus hea valitsus – uut vaatust.
Muuhulgas tahetakse ilmselgelt kujundada arvamust, et „paha Eesti Energia” on süüdi, et elektriliinide uuendamine suhteliselt aeglaselt edeneb, sest „seal on jälle mingi jama”, mida „hea valitsus” nüüd lahendada püüab. Veel üks eesmärk on muidugi lõpetada põlevkivienergeetika. Kui ränki tagajärgi see kaasa toob, muidugi ei huvita.
Loodate seega, et äsjane keskmiselt 7,1% võrgutasu tõus 1. oktoobrist, ja kõikidele pakettidele kuutasu kehtestamine toob kuidagi kiirema elektrivõrgu uuendamise? Unistage edasi. Raha imetakse süsteemist endiselt välja n-ö muudeks otstarveteks, millest võite lugeda-kuulata päevauudistest.
Au tuleb muidugi anda Eesti Energia nõukogu juhile Anne Merele. Ta on rollist selles poliitilises tsirkuseetenduses keeldunud ja pole Eesti Energia eelmise juhi tümitamisega kaasa läinud.
Virkko Lepassalu