“Minusuguselt kvaasivanamoorilt, kelle jaoks abielu mehe ja naise vahel ei ole elu ja surma küsimus, saaks igal hetkel pärida, miks ma olen otsustanud hääletada mehe ja naise vahelise abielu poolt ja nn homoabielu vastu.
Minu vastus on ülilihtne. Läti piimakommide pärast.
Kui see vastus oli teie jaoks arusaadav, siis saate te minust aru. Kui ei olnud, siis seletan.
Mina kui Tartus elutsev kvaasivanamoor külastan aeg-ajalt ka toidupoode, et endale midagi hamba alla otsida. Tartu toidupoodides on palju Läti kaupa. Mul oli varem kombeks vaadata seda pisut kõõrdsilmselt, sest peab toetama eestimaist jne. Kui aga minuni jõudis info, et paljud Eesti tootjad on tegelikult halastamatud plantaatorid ja venestajad, siis hakkasin ostma ka Läti kaupa. Mida ma avastasin? Läti kaup on tihti parem ja odavam.
Kas te olete söönud Eesti piimakomme? Neid punaseid ja lehma pildiga? Viga pole neil muidugi midagist. Päris hea kraam. Aga Läti piimakommide kõrval on nad ausalt öeldes kuidagi masendavad. Läti piimakommid panevad aju plahvatama. Nad on nagu see prantsuse sarvesai, mille ostsin pärast Hispaania ja Prantsusmaa vahelise piiri ületamist. Lõin hambad sarvesaia ja aju plahvatas. Elementaarne, mu kallis Watson.
Läti luteri kirik on konservatiivsem. See on fakt. Kas see on äkki põhjus, et lätlased ei neela chiaseemneid kohalikes aparaaditehastes ja muudes koledates kollivabrikutes, kus kummitab? Kas lätlaste maailmavaade on neile säilitanud vanaaegsed piimakommid?
Me mäletame vist hetke lähiminevikust, mil Eestis otsustati astuda alkoholivastasesse sõtta. Miks pole otsustajad siiani kriminaalkurjategijad ja vangis, käib tugevalt üle minu mõistuse. Igatahes tõi see sõda kaasa palju ostureise Lätti. Kas osteti ainult alkohoolseid jooke? Oo, ei! Osteti ka toidukraami. Paljudel eestlastel plahvatasid ajud, kui nad maitsesid lätlaste sööki. See oli vanaaegne ja hea. Küsisin ühelt Läti piiri ääres elavalt eestlaselt: „Mida sa Lätist ostad?“ Tema vastus: „Piimakomme! Rokas darba (käsitöö).“
Minu piimakommid on pärit Tasku Rimist. Rokas darba nad vististi ei ole, aga märgatavalt palju paremad kui Eesti piimakommid on nad küll. See pole pelgalt minu otsus. Läti piimakommide sahtel on Rimis alati pooltühi või peaaegu tühi, kui ma kohale saabun. Tihti tuleb paberkotikesse krabada viimased kommid.
Ühiskonna järsud muutused tapavad köögikunsti. Ma saan aru, et Eestis on juba inimesi, kes soovivad juuksed siniseks värvida ja hipsteriurgastes kolmkeelset lattet libistada. Sellist, mis kõrvetab korraga ära kolm keelt. Noh, terviseks, cheers (terviseks) ja na zdorovje (terviseks), seltsimehed. Mina nende hulka ei kuulu.
Konservatiivsed ühiskonnad garanteerivad vanaaegse kokakunsti, aga ka kõigile võimaluse olla olemas. Jah, ka konservatiivsetes ühiskondades elab homoseksuaalse kalduvusega inimesi. Nad ei saa seal ainult abielluda ja lapsi osta (miks peakski üks korralik homoseksuaal selliseid tema jaoks meelevaldseid asju tahtma?). Palja tagumendiga tänaval ringi karata ka ei saa. Läti piimakommid on olemas aga ka nende jaoks.
Elagu lätlaste piimakommid ning mehe ja naise vaheline abielu!
Muide, Läti piimakommid on kolmkeelsed. Ainult et… nad on sada protsenti impeeriumivabad. Kolm keelt kommipaberil on nimelt eesti, läti ja leedu. Ilus. Kohalikel plantaatoritel ja venestajatel on millest õppust võtta. Üks väike piimakomm suudab rohkem kui Tartu Mill. Kui te mind ei usu, siis tutvuge Tartu Milli pakenditel olevate keeltega. Tegemist on tõenäoliselt Krabati veskiga. Krabati kolmkeelse veskiga.
Ja mina olen silmakirjalik, sest ma söön Krabati kolmkeelse veski kaerakliisid. Peaks vist Läti kaerakliid ära proovima? Kui presidendi püüton (http://peegel.ut.ee/numbrid/nr-12/kersti-kaljulaid-ma-ei-ole-kunagi-oma-riigile-ei-oelnud, vaadatud 30.11.2020) muidugi lubab? Mina ausalt öeldes põhiseaduse riivet ei näe, sest püütonid ei söö kaera ja mina ei söö hiiri.
Piret Kivi
30.11.2020 Anno Domini