“Interneti puudus on lõpmatu ligipääs lollustele. Eelis aga kohatine ligipääs tarkuseteradele. Minus hakkas idanema tarkusetera, mille – ülla-ülla! – tõi minuni üks kreeklane. Ta ütles midagi sellist: „Tahate teada, milline väär lause on kõige rohkem keeleteadusele (laiemalt humanitaariale) kahju teinud?” Ise küsis, ise vastas. See lause on: „Kõik keeled on võrdsed.”
Tõepoolest, varjatult või ka lahtise tekstina kuuleb ja näeb seda lauset kõikjal. Loomulikult on tegemist valega. Pelgalt juba sel põhjusel, et keegi ei tundu teadvat, mida tähendab sõna „võrdne”. Vastuseid on erinevaid. Revolutsioonilisi ja vähem revolutsioonilisi. Läilat soga ehk poliitkorrektset juttu on muidugi ka. Õõnessüdamed rinda ja laul võrdsusest huulile! Edasi, seltsime…ptüi!…olendid!
Keeli kasutavad inimesed. Kas kõik inimesed on võrdsed? Ei ole.
Täpsemalt kuuluvad keeled inimühiskondade manu. Kas kõik inimühiskonnad on võrdsed? Ei ole.
Keeled ei ole võrdsed. Lööge maha, aga ei ole võrdsed.
Hea uudis on see, et paljudel madalama taseme keeltel on võime saada paremaks, kui rahval on selleks tahet ja vaimseid võimeid. Eestlastel oli. Kas see tahe on jäänud meis aga vankumatult püsima?
Kuhu ma oma jutuga tüürin?
Ma loen aeg-ajalt raamatuid. Juba enne koroonat vaatasin ma ka netist igasuguseid loenguid. Istusin eile kodus ja vaatasin ära terve hulga katalaanikeelseid filosoofialoenguid. Loengud ei olnud populaarteaduslikud. Olid tehtud mingi eksami ettevalmistuseks. Vaatasin, mis ma vaatasin, kuni taipasin järsku, et ma saan neist paremini aru kui eestikeelsetest loengutest, mis räägivad samast teemast. Ma ei olnud šokis, sest ma juhtumisi tean, MIKS ma neist paremini aru saan.
Kuidas kujunevad sõnade tähendused? Kes hoolitseb selle eest, et need tähendused ei liigu omadega metsa poole?
Kõige tugevam hoolitseja ja konsensuse looja on loomulikult AEG (mitte poliitik, kes seisis roosa kleidiga mehe kõrval, vaid aeg, mida mõõdab kell). Mida kauem on keel kestnud kirjakeelena (ehk kasvanud samas aias sama koolkonna aednike hoole all), seda kindlamad on tema sõnade tähendused. Väärikas riigis teenivad keeleteadlased aega, mitte vastupidi. Väärikas riigis ei teki vabamuid, taristuid, suunamudijaid ja muud umbrohtu. Või neid tekib väääääääääga pika hambaga. Mitte nalja pärast ega igavusest, vaid seetõttu, et enam ilma ei saa.
Väärikas riigis kuuleb võimalikult vähe lauseid: „Tavakeeles tähendab see sõna X, aga vat meie pühas teaduses tähendab hoopistükkis Y. Lapsed, õppige kohe uus definitsioon pähe ning sattuge segadusse!” Sõnad tähendavad seal alati või peaaegu alati samu asju. Nad ei uju.
Katalaani kirjakeelega tegeles 13. sajandil kuulus teoloog ja filosoof Ramon Llull isiklikult. Tulemus? 13. sajandi keel ei ole tänapäevasest eriti erinev. Tänapäeva inimene saab 13. sajandi teksti rahulikult lugeda. Ta saab sellest ka aru. Romaani keeled hoiavad üldse oma suhet minevikuga ja ei tõmble närviliselt.
Mäletan, kuidas vaatasin dokumentaalfilmi Thessaloniki juutidest. Nende esivanemad aeti Ibeeria poolsaarelt minema 15. sajandil. Mul oleks raske lugeda nende raamatuid (need on heebrea trükitähtedes) ning võimatu olla nendega „kiri ümbrikus” kirjavahetuses (ma ei oska solitreod üldse lugeda, kirjutamisest rääkimata), kuid suuline arusaamine juutide jutust oli mul vähemalt nähtud filmi põhjal sada protsenti. Miks? Miks? Miks? Sest vabamu ja taristu on normaalsetes keeltes pähh! Arusaam, et taristud on pähh, ehitab kivisilla 15. sajandi ja 21. sajandi vahele. Michel Sittow maalis Aragoni Ferdinandi portree. Ma suudaksin Aragoni Ferdinandiga vestelda. Kas ma suudaksin ka vestelda Michel Sittowiga? Vist mitte. Mõttekoht?
On selge, et eesti kirjakeel ei ole saanud õitseda sajandist sajandisse. Meie ajalugu on olnud ränk. Suur ime, et me üldse olemas oleme. Keskajal eesti keeles romaane ei kirjutatud. Seega on teatavatest asjadest rääkimise puhul teatav kohmakus paratamatu. Tuleb lihtsalt otsustada mingi strateegia kasuks ja kindlalt edasi! Võib-olla oleks nt antiikfilosoofia puhul mõistlik jääda kreekakeelsete sõnade manu ning lõpetada ära eestikeelsetele sõnadele uute tähenduste juurdekeevitamine? See ajab hulluks.
Kas ei peaks aga vahet tegema paratamatu piina ja pahatahtliku piina vahel? Taristu ja vabamu on kindlasti pahatahtlikud mutandid. Sündinud lollusest ja kurjusest. Paljud asjad, mida teevad meie „austatud keeleteadlased”, on pahatahtlikud. Äkki oleks aeg oravad Eesti Keele Instituudist tagasi parki peksta? Äkki tuleks ära lõpetada poluvernikute ja venelaste häbitu vohamine eesti keele põldudel? Mida nad üldse seal teevad? Tundub, et viimasel ajal hüpnotiseerivad meid mõtlema, et inimesel võib olla mitu vigast emakeelt. Äkki tuleks keelustada eesti keele spetsialistid, kes ei loe lakkamatult eestikeelset ilukirjandust? Eesti keelele oleks minu kavatsustest suur abi. Tehke mu vaenumõtted teoks ning eesti keel hakkab õitsema!
Sest vaadake, aus ja väärikas keel hoiab sidet minevikuga. Ta ei tekita kunagi olukorda, et paarkümmend aastat riigist eemal viibinud isik saabub tagasi ning avastab muutunud keele. On paratamatu, et kui tekib uusi asju, siis tekib ka uusi sõnu. Uusi sõnu ei tohi aga tekkida ilma uute asjadeta. Eestis on selle vastu patustatud ning patustatakse siiani.
Kuna mina olen kuri ja paha ning sallimatu ka, siis eeldan kõige hullemat ning kirjutan siia, miks tehakse seda, mida tehakse:
Kui keel on vaba, siis on raskem vigu teha. Kõik on ju järsku õige! Võõramaalased suudavad äkki rutem lõimuda? Ei suuda nad midagi. Ilma kaikata pole massid kuskil veel lõimunud. Miks peaks Eestis olema olukord teistsugune? Miks me ei õpi ajaloost?
Kui eestlased õpivad koolis vähem eesti kirjakeelt, siis teevad nad rohkem vigu. Jällegi sammuke võõramaalaste suunas. Luuakse uus ja mandunud rahvus. Nime poolest veel eestlased. Tegelikult aga?
Uute sõnade ja reeglite pidev kasutuselevõtt tekitab ebalust ja segadust. Segaduste segadust. „Segaduste segadus” („Confusión de confusiones”) oli muide oluline 17. sajandi börsikauplemisalane teos. Kellelegi on segaduste segadus kasulik. Kiikan jälle globalistide ja venestajate suunas.
Eesti keelel on võimatu jõuda järele keeltele, mis on olnud kirjandusvallas sajandeid kauem. Kuid kindlasti on võimalik käituda nii nagu käituvad need keeled. Heatahtlikult. Püüeldes alati ülima selguse poole. Eesti keeleteadlased seda praegu ei tee. Sest kui nad seda teeksid, oleks mul eesti keeles kergem filosoofiat õppida kui katalaani keeles. Eesti keel on mu emakeel. Katalaani keel pole isegi mu teine või kolmas keel. Miks garanteerib katalaani keel mulle mõistete suurema selguse? Miks eesti keel selle poole ei püüdle? Lõpetage kohe mõistete hägustamine ja muutmine! Saage aru, et pika traditsiooniga kultuurides on teie käitumine surmapatt!
Maha vabamu! Maha taristu! Maha mõttetud uudissõnad!
Romaani keeltes pole muidugi ka elu alati üks lust ja lillepidu. Alles oli uudis, et Prantsusmaal otsustas muuseum, et Louis XIV on liiga keeruline. Edaspidi tuleb kirjutada Louis 14 (https://www.thetimes.co.uk/article/meet-louis-14-as-carnavalet-museum-drops-roman-numerals-wf65z8bw6 vaadatud 19.03.2021). Jätan kõrvale fakti, et hiina numbrikeeles tähendab 14 „tahtma surra”. 17. sajandil polnud see infokild veel oluline. Huvitav on aga see, et kui keegi pakub teile müüa uuri, mis on tehtud Päikesekuninga valitsemise ajal ning te näete, et kell kaks pärastlõunal on XIV, siis on tegemist võltsinguga. Louis ei talunud mõtet, et ta on üks väiksem kui viis. Seega oleks ta võib-olla isegi muuseumirahvaga sama meelt! Mida peaksite nägema ehtsa kella sihverplaadil? XIIII
Räägitakse, et Päikesekuninga abikaasal oli tütar, kes oli nunn ja neeger. Täpsemalt küll mulatt (https://en.wikipedia.org/wiki/Louise_Marie_Th%C3%A9r%C3%A8se_(The_Black_Nun_of_Moret)#/media/File:Louise_Marie_Th%C3%A9r%C3%A8se_(The_Black_Nun_of_Moret).jpg vaadatud 19.03.2021). Kuraatoritel on käed tööd täis. Kuidas allkirjastada kuninglikust soost bastarditari maal? Mina enam ei oska. Rooma numbrid ja neegrid on ju keelatud! Kaua nende nunnadegagi enam läheb.
Piret Kivi
19.03.2021 Anno Domini
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).
14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.
15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.
16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.
17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.
18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.
19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.
20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.
21. Kant, Immanuel 1982. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Saksa keelest tõlkinud Jüri Saar. Tallinn: „Eesti Raamat”.
22. Lao-zi 1979. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.
23. Keskaja hispaania luule. Poesia medieval espanola. 1998. Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus.
24. Koort, A. 1938. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus.
25. Gaarder, Jostein 1996. Sofie maailm. Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri.