Kaugetel üheksakümnendatel sattusin Eestis vestlema turistiga. Turist oli noor saksa naine, kes oli just saabunud Prantsusmaalt. Sakslane teatas mulle, et ühes Prantsuse väikelinnas ei olnud tal võimalik pagariärist midagi osta. Vana prantsuse pagar keeldus kategooriliselt sakslastele midagi müümast ning sakslastega suhtlemast. Prantsuse pagari pikk põlgus hõlmas ka vikse ja viisakaid saksa neide, kes olid sündinud aastakümneid (!) pärast Teise ilmasõja lõppu.
Lugu oleks mul võib-olla juba meeltest pühitud, kui poleks olnud ühte huvitavat pisiasja. Pisiasi oli sakslase olek. Tema rõõmus ja soe naeratus. „Selliseid asju juhtub ikka,“ nentis sakslane õnneliku inimese toonil. Vimma ta endas ei kandnud.
Noor saksa neiu, kellel polnud isiklikult sõjaga mitte midagi pistmist, oli kandnud oma risti Kolgatale, oli surnud piinarikkasse surma, oli viidud hauakoopasse ning oli üles tõusnud. Mina kohtasin teda juba Emmause teel.
Jochen Peiper (Joachim Peiper) oli oma nooruses ääretult võluv ja ilus mees. Kahjuks oli ta mingil hetkel Heinrich Himmleri adjutant. Kahjuks tegi ta sõjas kahetsusväärseid asju, mille eest sai ta hiljem surmanuhtluse. Surmanuhtlus küll tühistati. Kummaline aspekt Jocheni elus oli fakt, et ta ei olnud natsionaalsotsialist ehk nats. Kuidas sai Kolmandas Reichis nii hiilgavat karjääri teinud mees vältida parteisse kuulumist? See ajab mind siiani kolpa kratsima. Ka ameeriklased olid hämmingus.
Jochen kommenteeris kuivalt: „Ma olin selle partei jaoks liiga suur individualist.“ Kratsin, mis ma kratsin, aga kõige suurem müsteerium Jocheni elus on tema pensionipõlv. Seda läks ta veetma Prantsusmaale, kus ta ostis endale maja. Mida arvasid selle kohta prantslased? Võite ise mõelda. Pensionipõlv lõppes mõrvaga. Ohver: Jochen Peiper. Prantsusmaal oli piisavalt inimesi, kelle jaoks ei olnud Jocheni viibimine nende riigis aktsepteeritav. Surmadaatum, mille prantsuse amatöörkohtumõistjad ja -timukad Jochenile määrasid (14. juuli!), tõstab kulmud pisut kõrgemale.
Mõtlen Jocheni vägivaldse surma peale üpriski tihti. Miks? Sest ma ei saa üldse aru, miks ta Prantsusmaale elama kolis. Mis mõtet on elada riikides, millele sinu riik on põhjustanud palju kannatusi ja valu? Normaalne inimene väldib ju selliseid riike. Või kuidas?
Mõtted Jocheni kohta on mu ajus viimasel ajal intensiivistunud, sest Eestis on alanud vastik nutt ja hala. Teema: õnnetud Vene kodanikest tudengid ja töötajad, kellele kohutavalt meeldib Eesti, eesti keel, eesti meel, eestlus jne, aga kes ei saa enam Eestisse tulla ega Eestis elada. Ning oma suurt armastust kohapeal välja elada. „Vaja on erandeid!“ kriiskab peavool. „Me peame vaatama inimest ja mitte tema passi!“
On tehtud ka häbiväärseid ja edukaid (!) rahvaalgatusi (https://rahvaalgatus.ee/initiatives/3c67e809-76fa-448d-9cec-511e2e1231ed vaadatud 16.08.2022). Minu rahvaalgatus, mis on üleval olnud terve igaviku, ning mille eesmärk on Eesti kinod, kus poleks enam venekeelseid subtiitreid (https://rahvaalgatus.ee/initiatives/56ee0864-e818-452f-b294-2c2d77737c17 vaadatud 16.08.2022) vindub aga endiselt 96 hääle juures. Elagu eestlaste rahvusriik, mille riigikeel on eesti keel? Elagu eestlaste rahvusriik, kus paljud eestlased eelistavad ise hukkuda. Nad kutsuvad oma hävingut sallivuseks.
Kui Jeesus suri inimkonna eest, siis soovivad sallivuslased surra sellise Eesti eest, kus pole enam kuulda eesti keelt. Eesti eest, mis on nagu Venemaa, aga ilma Putinita. Ärge muretsege, kallid surmaminejad, venekeelne Eesti ei jää kauaks ILMA Putinita. Või kui Putin enam ise ei jõua, siis küll ta sõbrad ja võitluskaaslased jõuavad. Sest vene suuršovinismi kosmoses on Putin pelgalt mikroskoopiline täpp. Tähtsusetu element. Muhe onkel, kes edastab õõvastavaid sõnumeid.
Ei taha väga arutada teemal venelased ja eesti keel. Jah, olen kokku puutunud Vene kodanikega, kes on tulnud Eestisse suhteliselt hiljuti, kuid räägivad eesti keelt paremini kui paljud „meie venekeelsed inimesed“ (ehk kolonistid/okupandid ja nende järglased). Selliste isikute puhul olen samuti täheldanud, et neil pole eesti keelt rääkides silmis gemüüset neist tundmustest, mida olen natuke liiga sageli näinud „meie inimeste“ silmis. Pean silmas erinevaid kombinatsioone sellistest hingeseisunditest nagu põlgus, viha, hirm, ebamugavus, ettevaatlikkus, elevus, närvilisus, ükskõiksus, ülbus jne.
Üldjoontes aga Eestisse kolinud Vene kodanikud eesti keelt soravalt rääkida ei suuda. Palun tõestage vastupidist! Elab ju Eestis isegi Vene kodakondsusega intellektuaale (!), kellega pole võimalik eesti keeles suhelda. Sellised intellektuaalid kipuvad peavoolus mõtisklema. „Head“ eestlased tõlgivad nende mõtisklused eesti keelde. Kas mina läheksin võõrasse riiki niimoodi elama ja mõtisklema? Kui läheks, siis häbi hävitaks mu ruttu. Vene kodakondsusega keelepuudeline intellektuaal aga Eestis häbi ei tunne. Kuidas kutsutaksegi neid inimesi, kellel puudub häbitunne? Psühholoogid tuletavad mulle meelde.
Vene välistudengite seas on vast eesti keele oskus pisut parem kui Vene välistöötajate seas. Kuid ka õpinguid lõpetavad (!) tudengid ei suutnud ERR-iga vestelda eesti keeles (https://www.err.ee/1608679288/liit-tahab-juba-eestis-oppivate-vene-tudengite-viisadele-erandit vaadatud 16.08.2022). Või ei vaevunud seda tegema.
Kuhu ma oma mõtisklusega tüürin? Tüürin kohta „ma ei saa aru“. Ma ei saa siiani aru, miks Jochen Peiper kolis pensionipõlve veetma Prantsusmaale. Ausalt ei saa. Kas ta oli peast täitsa segi või? Ma ei saa aru, miks on Venemaa suunalt nii palav soov elada Eestis. Mina ei tahaks ega suudaks väga elada maal, millele minu maa on põhjustanud suuri kannatusi. Keegi võiks Vene tudengitelt ja töötajatelt küsida: „Miks te tahate elada Eestis? Kas te olete teadlik, millist valu on teie kodumaa põhjustanud Eestile ja eestlastele? Kas teil on nende kannatuste pärast piinlik? Kas te kahetsete? KAS TE KAHETSETE?“
Venelased, kes anuvad õigust Eestisse jääda (ning siin vene ja inglise keeles möllata), tahavad, et inimesi hinnataks ükshaaval. Seda õigust ei olnud pärast sõda sakslastel. Nemad kandsid oma risti ausalt ära ning on nüüd Emmause teel. Ka venelastel on võimalus Emmause teele jõuda. Selleks tuleb kõigepealt asuda risti kandma. Tänase seisuga on Emmause tee aga saksakeelne. Venekeelsed on liiga paljud Eestimaa teed.
Olgu mõtiskluse lõpuks antud kirjakoht pühakirjast. Kasutan Müncheni käsikirja (https://www.eki.ee/piibel/index.php?tekst=tutv_mynch vaadatud 16.08.2022), sest selle autor ei ole eestlane, kuid ometi suutis eesti keelde rasket teksti ümber panna. Ta oli ka väga hea inimene, kellest eestlased pidasid palju. Kui tema jaoks koogelmoogeldamine üldse midagi tähendas, siis kanamune ning mitte interneti otsingumootorit. Laual põles tal küünal. Tõlkija ise suri Venemaal vanglas, kuhu venelased olid ta lohistanud ilma igasuguse halastuskübemeta (Põhjasõda oli sigadus).
13.
Ning waata! kaks nende Hulgast, läksid selsammal Päwal ühhe Allewille, mis Jerusalemmast liggi kaks pennikoorma olli, selle Nimmi olli Emaus.
14.
Ning nemmad rääksid issikäskis keiki neid Asjo, mis olli sündinud.
15.
Ning se sündis, kui nemmad rääksid ning teine teiselt küssitellid, siis tulli ka Jesus issi nende jure, ning läks nendeka.
(Lk 24 13-15 https://www.eki.ee/piibel/index.php?tegevus=viewbibletext&showversion=8&showbook=Mt&done=1#Lk24 )
16.08.2022 Anno Domini
Piret Kivi