Kõuts Murri (Järjejutt. Lembit Ulfsaki mälestuseks…E.T.A. Hoffmann „Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest” https://vikerraadio.err.ee/810207/jarjejutt-lembit-ulfsaki-malestuseks-e-t-a-hoffmann-opetlikke-ulestahendusi-kouts-murri-sulest, vaadatud ja kuulatud 23.12.2020) kaaslinlane Immanuel Kant väidab, et inimestele ei tohi mitte kunagi valetada.
Inimene on väärikas olend, kellel on vaba tahe. Kui ma valetan teisele inimesele, siis muudan ma sellise inimese väärikast olendist objektiks või vahendiks. Inimene, kellel puudub ülevaade olukorrast, ei saa ju kuidagimoodi kasutada oma vaba tahet! Ise arvab ta, et ta kasutab oma vaba tahet, tegelikult paneb aga segast. Julm. Otsus, mille teeb inimene, kellele on valetatud, ei johtu enam tegelikust olukorrast.
Kohati tundub mulle, et Kant on valetamise koha pealt äärmiselt jäik, sest mida teha siis, kui saabub kuri mõrvar, kes tahab teada, kus su sõber on? Kas kurjale mõrvarile peab ka tõtt rääkima?
Ometigi on Kanti arusaamas iva sees, sest palju neid kurje mõrvareid ikka ringi jookseb. Unises ja kultuurses Königsbergis, kus Immanuel ja Murr toimetasid, vast eriti ei jooksnudki? Üldiselt peab kindlasti tegema nii nagu Kant ütleb ehk rääkima tõtt. Valetamine viib reaalsuse moonutusteni ja meie võimetuseni rakendada oma vaba tahet. Vaba tahe kuulub kokku ehtsa olukorraga. Ehtsa inimesega ja tema ehtsa loomusega. Kõverpeeglitega tondilossis vaba tahet kasutada ihkav inimene hullub. Kui hulluvad kõik inimesed, siis variseb tondiloss kokku, sest tondid surevad ilma inimohvriteta nälga.
Minagi tunnen tihti, et mind tehakse siin maailmas aina rohkem ja rohkem kurjuse jõudude vahendiks, aina rohkem ja rohkem võetakse mult ära tegelikku olukorda, vaba tahet ning ma ei saa enam teha otsuseid ehtsate faktide põhjal. Tekkinud on suur sisemine ebamugavus. Süda lõhub valutada. Miks siis üldse midagi otsustada? Tahaksin väga oma elu korraldada puhta tõe vaimus, aga see osutub aina raskemaks ja raskemaks. Tundub, et kõik valetavad. Seega üritan võimalikult palju mõtiskleda asjade ja nähtuste üle, mis on vaevanud mind aastakümneid. Üks neist on kahtlemata ilu. Täpsemalt ilu olemus. Mis on ilu?
Tänapäeval pröökab peavool kõrvulukustavalt kõigist ruuporitest, et ilu on subjektiivne. Vaataja silmades. Ilu olevat ka seina külge kleebitud banaan. Kakajunn klaaspurgis. Värvi sisse kastetud alasti naine, keda lohistatakse mööda paberit. Miks ka mitte värvi sisse kastetud kakajunn, mis kleebitakse seina külge? Ei ole.
Ma tean, et kunstiajaloo magistrid ei ole minuga nõus. Olgu siis nii. Aga eelmainitud asjad ei ole mitte mingi valemiga ilusad. Ilu on kahtlemata objektiivne ning sellena hüve, mille poole püüelda. Olgu üks tõestus kuldlõike olemasolu. Kuldlõikega asjad pakuvad rõõmu ja naudingut.
Üritan midagi kobiseda ka rahvusvahelises virtuaalmaailmas. Teen seda mõnikord tõsiselt ja mõnikord naljatledes. Kuigi ma naljatlen tegelikult alati väga tõsiselt. Minu suureks üllatuseks on mu iluteemalist lühipostitust, millel puuduvad kunsti märksõnad (seda parem, kunstiajaloo magistrid ja muud jobud nõnda minuni ei jõua!), vaadatud rohkem kordi kui Tartus elab inimesi (https://www.quora.com/What-are-the-differences-between-a-leftist-dictatorship-and-a-rightist-one/answer/Piret-Kivi vaadatud 23.12.2020). Huvi on jätkuv. Näha on, et ilu olemus painab paljusid kunstikaugeid inimesi ning oma küsimusele otsitakse vastuseid. Väike valgusehelk ajus, hetkeline mõistmine, pakub rõõmu paljudele.
Vastasin algselt küsimusele, mis vahe on parempoolsel ja vasakpoolsel diktatuuril. Mõlemad diktatuurid on teatavasti kummivenitused, vastavalt siis parempoolsest ja vasakpoolsest maailmavaatest. Ekstreemsused, mida on hea poolnaljatledes kirjeldada, sest nii on võimalik jõuda tõeni. Vastasin, et parempoolse riigi diktaator käib ringi triigitud riietes, tihti triigitud mundris. Vasakpoolse riigi diktaator aga vist isegi magab oma mundris ning näeb välja nagu isik, kes elab silla all.
Lõõp lõõbiks, aga tõde seisneb vast selles, et parempoolsemas ehk konservatiivsemas maailmas püüeldakse ilu poole. Vasakpoolses ehk „kuratteabmillises” enam mitte. Parempoolne maailm on korrastatum ja soovib täiustuda. Vasakpoolne maailm flirdib metsluse ja hukuga. Juba seetõttu ei saa ma vasakpoolset maailmavaadet kuidagi heaks kiita. Tulgu see siis meile Moskvast või Brüsselist. Mina tahan ikkagi ilusat ja hüvelist maailma.
Käisin mõned aastad tagasi vaatamas Toomemäel näitust. Näitusel oli luukere. Giid teatas õhinal, et luukere oli keskajal hästi treenitud ja hea toitumusega meesterahvas. Eeldatavalt kõrgest soost, sest ta hukati mõõgaga. Kobisesin alandlikult, et luukere viibimine näitusel ei ole ilus. Mõtlen praegu, et võib-olla kaitsesin kohutavat kurjategijat. Hukati enamasti ikkagi ju asja eest. Siiski, ka kohutaval kurjategijal on õigus mitte lõpetada Eesti Vabariigi kunstimuuseumite vitriinides lasteaialaste kilkeid ja minu irisevaid vastulauseid kuulates.
Lugesin lehest lugu mõrvarist (https://www.postimees.ee/7140274/tapatalgud-mees-peksis-kahe-paevaga-surnuks-kaks-tuttavat vaadatud 23.12.2020). Kas prokuröril on plaan saata mõni laip ka kunstimuuseumisse? Sest laip on tänapäeva Eestis kunst ja ilu (luukerega näituse kuraator nõustub selle väitega), eriti vägivaldselt siit ilmast lahkunud laip (luukerega näituse kuraator eelistab mõõgaga pea maha löömist, aga võib olla on võimalik teda veenda seda nõuet tsipa leevendama?). Külastajatele võiks siis rääkida sarnases võtmes lugu nagu räägiti mulle vaese luukere kohta: „Onu ei olnud heas toitumuses. Analüüsid näitasid, et onu jõi palju viina ning ei söönud piisavalt värsket aedvilja ja kala. Kuidas onu suri? Kohe loeme kriminaaltoimikust. Ärge nutke, lapsed! Onu on kunst! Onu on ilu!”
Mõni võib nüüd küsida, kas arheoloogid ei tohi siis luukeresid uurida, kui nad kogemata mõne otsa koperdavad. Tohivad vast vähesel määral ikka, aga kindlasti ei tohi nad neid uurida samamoodi nagu savikilde või odaotsi. Kui ei suuda, siis tuleb need arheoloogid vallandada. Kus see luukere praegu on? Mõne arheoloogi riidekapis? „Tere, luukere!” ütleb arheoloog koju saabudes. „Vonn luukere!” kähiseb vastu kondine mõnitatu.
Toomemäe luukere on selge sümptom ühiskonna moraalse allakäigu kohta. Väärastunud ilumeelega isikutele (neomarksistliku haridussüsteemi ohvritele?) tundus kohutavalt mõistlik mõte see luukere inimestele vaatamiseks välja panna. Väärastunud ilumeelega isikud ei saa aru, et muuseumis võiks tekkida soov õhata nagu Egiptuses jõe ääres: „Nii ilus!”
Picasso oli kommar, kes peksis naisi. Kõigest hoolimata oli ta aga ka kunstnik. Sain sellest vägagi aru tema muuseumis ringi jalutades. Vaadake, Picasso oskas väga hästi maalida ka tavapäraselt. Tema vembutamised (nii vembutamised kui ka vembutamised-kunst) olid tema otsus. Mitte oskamatus. Tänapäevastel picassodel see nõnda enam ei ole.
Kes ei ole tähele pannud, siis Eesti Vabariigis toimub rünnak eesti keele vastu. Rünnakrühmlased on imbunud organisatsioonidesse, mis peaksid tegelema eesti keele arendamise ja kaitsega. Tegelikult tegelevad nad pigem „meie inimeste” ees miilustamisega, venestamise, neomarksismi ja muu avatud totrusega. Ehk siis eesti keele lihtsustamisega. Esiteks nad relativiseerivad, lubades korraga nii lihtsamat kui ka raskemat varianti. Kõik on lubatud, sest mida rohkem variante, seda vähem võimalusi vigu teha. Lõiming mäherdune! Kui A on A, siis saan ma kirjutada ainult A. Kui aga A on A ja lisaks BCDEFGHIJKLMNOPQRSTUVÕÄÖÜXYZ, naerunägu ja seinale kleebitud banaan, siis võin ma sirgeldada ükstapuha mida. Kõik sobib.
Arst: Tehke suu lahti ja öelge AAAAAAAA!
Patsient: BANAAAAAAAAN!
See viimane ajab muidugi asja ära. Palju paremini kui kakajunn ja natuke paremini kui kakajunn KLAAAAAAAASPURGIS.
Teiseks löövad nad hambad kooliharidusse. Järsku on eesti lastel vähem eesti keele ja kirjanduse tunde. Nõnda võrdsustuvad nad mitte-eestlastega ning avanevad võimalusele muutuda metslasteks ja amööbideks. Eesti põhiseadus ei luba kiiret avatust. Praegu nüsitakse meid nüri noaga. Mõõk, mis lõi luukerel pea otsast, tuleb hiljem. Küll arheoloogid selle üles leiavad ning igale eestlasele avaneb võimalus liituda Adrian Virginiusega. Tartu Raekoja platsi ääres.
Kolmandaks esineb peavoolus regulaarselt mõni sõbralik tädi või onu vandlitornist, kes teatab, et eesti keelega on kõik kõige paremas korras, sest eesti keel on Euroopa Liidu keel ja just ilmus väga oluline paks raamat, mida on lugenud juba raamatu autor ja selle toimetaja. Varsti loeb väga olulist paksu raamatut ka kolmas inimene. Tänu väga olulisele paksule raamatule paranes ja paraneb eesti keele olukord Eesti Vabariigis märgatavalt.
Ma ei ole sugugi lihtsama keele vastu. Aga ainult juhul, kui osatakse ka ehtsat keelt. Õppida saab kahel moel: pingutades ja lõdvestudes. Pingutama peavad algajad. Edasijõudnud jõuavad tulemuseni pigem lõdvestudes. Keha ja meel võtavad üle ning teevad seda, mida on vaja teha. Mulle meeldib vembutada, aga vaadake, kui ma kirjutan „säherdune”, siis tean ma, et ametlikku teksti see sõna ei kuulu. Kui ma irnun nagu obene, siis ametlikus tekstis hirnun ma nagu hobune ning väga viisakas ja korralikus tekstis naeran homeeriliselt nagu mära. Ma ei irnu teps mitte tuhlimolli man oskamatusest, sest ma oskan vajaduse korral hirnuda kartulikausi juures ning pidupäevadel naerda keiser Friedrich II lemmikmugula põllu ääres.
Ma lihtsalt eelistan irnuda tuhlimolli man, sest seal on lõbusam. Minu meelest tohivad tuhlimolli man irnuda need ja ainult need, kes on omandanud kartulikausi juures hirnumise tõsise kunsti ning kellel on selle kohta tunnistus, mida nad võivad pärast tunnistuse saamist kutsuda soovi korral dokustaadiks. Enne põle neil tuhlimolli manu asja. Meenub üks võõramaalane, kes jumaldas eestikeelset sõna „veits”. Ilus sõna, aga tema suus oli see häiriv, sest ta ei osanud seda teist ja korralikumat sõna. Ikka kõigepealt „veidi” ja siis „veits”. Picasso lõpetab hetkeks oma naise peksmise ja nõustub minuga.
Ilu lõdvestamine tähendab alati eelnevalt omandatud oskust seda pingutada. Lõdvestumine, mis toimub ilma pingutuseta, on amööblus, metslus. Amööbidel ja metslastel puudub kaelaside ning seega õigus seda lõdvemaks lasta. Nemad oskavad ainult tapetud inimesi vitriinidesse lohistada. Nende jaoks on see sobilik. Nad ei saagi aru, et midagi on väga valesti. Nõuan õigust õhata!
Ilusaid jõule!”
Piret Kivi
24.12.2020 Anno Domini