Seoses organisatsiooniga nimega Hamas, mis on sööstnud võimsalt õhtumaisesse meediaruumi ning õhkõrnalt köhatades ka meie omasse (ju ei oska kodukootud ajakirjanikud midagi põnevat veel öelda), on pildil järjekordselt terrorism.
Mäletan hästi hetke, mil istusin klassiruumis ning õpetaja kõneles lord Byronist. Jutt käis kirjandusest, kuid poole lausega mainiti ära, et tegemist oli ka vabadusvõitlejaga. Lord Byroni võitlus türklaste – täpsemalt Osmani Impeeriumi – vastu oli pesueht terrorism. Terroristid olid ka meie metsavennad.
Mul oli aegadel, mil ETA veel ringi möllas, kombeks kott seljas üksinda Baskimaal käia (seal on Euroopa parim toit). Tol ajal küsiti mult ikka: „Miks sa ETA-t ei karda?“ Vastasin: „Ma pole nende sihtmärk. Neil on omad tegemised ja mul omad. Meie teed saavad ristuda ainult siis, kui kõnnin mööda autost, mis parajasti õhku lendab. Selline sündmus on aga äärmiselt ebatõenäoline.“ Seega kõmpisin rahulikult tänavail, kus oli ETA-t ülistavat grafitit. „Gora ETA“ on midagi, mida olen näinud väga palju ja mitte ainult Baskimaal.
Sel ajal suhestus terrorismiga ka kuidagi veganlus ja makrobiootiline toit. Restoran, kus Kataloonia väikelinnas (mille praktiliselt igal hoonel ülistati ETA-t) tihti pruukosti võtsin, õigustas või mahendas oma ajalehtedes/lendlehtedes, mida klientidele anti, terrorismi. Mis teha, kui mulle ja terroristidele (?) meeldib taimne mahetoit. Baskimaal imetlesin ka värvilatakaid, mida oldi loobitud politseijaoskondade ja muude riiklike asutuste seintele. Seejärel läksin maitsvat marmitakot sööma (https://www.youtube.com/watch?v=oDRIjwxnoF4 vaadatud 20.10.2023). Jõin ka meeleldi klaasikese siidrit. Ma ei tea muide siiani, mis see tegelikult on, mida siin siidri nime all müüakse. Siider see tõenäoliselt ei ole.
Lord Byroni poisid, meie metsavennad ja isegi ETA „töötasid“ kindla süsteemi alusel. Paigas olid piirid. Minu reisid Baskimaale olid turvalised. Terrorismi ei saa üdini hukka mõista. Mulle meeldib, et Kreeka on iseseisev riik. Mulle meeldivad meie metsavennad. ETA mulle ei meeldi, sest minu reiside ajal polnud neid enam vaja. Tegutsesid vist inertsist.
Hamas ja muud islamiterroristid aga mingit aktsepteeritavat süsteemi ei oma. Iisraeli armee on pannud netti üles igasuguseid valvekaamerate salvestisi. Ma ei hakka neid siin jagama, sest materjal on šokeeriv. Kirjeldan aga ühte stseeni, mida nägin. Hamasi terroristidele tuleb tänaval vastu suvaline inimene. Relvastamata eraisik. Tema nimi ja poliitilised veendumused ei ole Hamasile teada. Terroristid kihutavad sellele inimesele kõhklematult kuuli kerre. Inimene kukub sillutisele. Teda lastakse uuesti. Ohvri keha teeb viimse jõnksatuse ning siis on surm. Selline terrorism ei ole vabadusvõitlus. Selline terrorism on kurjus. ETA oleks seda nähes igatahes šokis.
Benjamin Netanyahu väidab, et juudid tõstsid praeguse Iisraeli territooriumi elatustaseme kõrgemale ning see tõi kaasa araablaste sissevoolu (https://www.youtube.com/watch?v=4OcaMRLTyGI vaadatud 20.10.2023). Väga paljud palestiinlased pole seega rangelt võttes palestiinlased (palestiinlaste all peaksin silmas tänapäeva Iisraeli ja Gaza alade araablaste järeltulijaid), vaid hoopis jordaanlased, egiptlased jne. Olen üritanud teada saada, kui paljud Gaza palestiinlastest on ka tegelikult palestiinlased. Siiani on see ettevõtmine olnud lootusetu. Küsin siis kelmikamalt: „Kas minu kui põhjaeestlase ja Setomaa vanatädikese vahel on suurem või väiksem vahe kui palestiinlase ja jordaanlase vahel?“ Kui keegi suudab vastata, siis oleksin sellest vastusest vägagi huvitatud.
Esmapilgul näen aga paralleele meie nn „vene vähemusega“. Eestis on kindlasti olemas vene vähemus (vanausulised, pärast 1917. aasta revolutsiooni Eesti Wabariigis varjupaiga saanud pagulaste järglased). Nõukogude okupandid ja kolonistid ning nende järglased vene vähemust aga ei moodusta. Ometi on valitsevad jõud teinud ka nendest meie „palestiinlased“. See on/oli alatu samm.
Sõjal on ka rahvusülene aspekt. Väiksed lapsed. Tsiviilelanikkond. Miks peavad nemad Hamasi eest oma eludega maksma? Tõepoolest, tarvis on küsida Egiptuselt, miks pole nende Gaza piiripunkt praegu pärani valla. Miks ei taha Egiptus ja ka teised Araabiamaad omi inimesi aidata? Kas tõesti on džihaad inimeludest tähtsam? Tahan loota, et Iisraeli armee on tsiviilelanikkonna ja eriti väikeste lastega ettevaatlik. Ei saa aga loota, et Iisrael keeldub eksisteerimast, sest Hamas oma sponsoritega on nii otsustanud. Juutide vaatenurgast on küsimus eksistentsiaalne ning seda vaatenurka peab austama.
Eestis meenutab mulle aga Hamasi – tundmused on vabad – Integratsiooni Sihtasutus. Nagu Hamas saavad nad tohutult raha (kuigi vist hästi natuke vähem kui Hamas?) selleks, et jõuda tulemuseni, milleni jõudmine pole organisatsiooni säilimise huvides, sest siis kaoks rahastus ära. Nagu Hamas tegelevad nad inimeste hävitamisega. Hamas kasutab füüsilisi ja otsesemaid meetodeid. Integratsiooni Sihtasutus rikub aga – Eesti valitsejatega koostöös – inimelusid. (Pool)umbkeelsed „abivajajad“, kes taarugu ringi nagu tummad tondid, on nende igavene leib. Vett tassitakse sõelaga.
Liigun selle sõja esteetilisema poole peale. Kõigepealt on olemas üliseksikas kolonelleitnant Conricus (https://www.youtube.com/watch?v=8phkOXNBqsQ vaadatud 20.10.2023), kes paitab mu väsinud silmi. Ta võiks kõneleda pikemalt ning ükskõik millest. Ning teiseks on olemas üliseksikam maagiline kilp, mis kummardub või kumerdub meile otsekui muinasjuturaamatu veergudelt. Vaadake ise, kui ilus ja ülev on kaeda, kuidas pommid pööratakse tagasi (https://www.youtube.com/shorts/jWSve6ENbdQ vaadatud 20.10.2023). Ilutulestikust kindlasti vägevam vaatepilt. Miks Eestil sellist kilpi ei ole? Oleme ju Venemaa ees ilma selleta kaitsetud nagu udusulis tibukesed keset lagedat välja! Palun Eestisse kohe üks nähtamatu nõiakilp!
Kokkuvõte. Tuleb toetada Iisraeli. Hamas ja sõbrad on kurjus. Elu on raske. Mõnikord hukkuvad süütud inimesed, sest nad on valel ajal vales kohas. Kohati näib, et oleme teel Kolmandasse maailmasõtta.
Piret Kivi
20.10.2023 Anno Domini