“Meenub ajalooline stseen. Valgustusajastu. Õukonna kaardilauda saabub siidis ja sametis aadlimees. Ta tuleb lahinguväljalt. Tal on kaasas teine siidis ja sametis aadlimees. Tema „külaline“. Ehk vaenlane. Ehk sõjavang. Sõjavangi rollis oli iidsemal ajal ka kuulus ajaloolane Polybios. Meenuvad ka kaadrid Prantsusmaast pärast Teist maailmasõda, kus hullunud külarahvas tungib kallale naistele, kellel olid armulood Saksa sõduritega. Neid naisi mõnitati ning neil aeti maha juuksed. Nendest naistest on igal normaalsel inimesel kahju. Prantsuse film „Hiroshima, mon amour“ (Hiroshima, mu arm) teeb sellele kogemusele tagasivaateid ning kuidas see naispeaosatäitjat mõjutas.
Venemaa on tunginud kallale Ukrainale. See ei ole minu jaoks aktsepteeritav asjade käik. Ma tean, kus me elame ning ma olen tuttav Eesti ajalooga. Kuidas aga edasi? Kas nagu õukonnas või nagu hullunud rahvahulgas, mis on kaotanud igasuguse jäise analüüsivõime? Eestis elab palju venekeelseid, kes ei peaks siin elama, kui olemas oleks natukenegi ajaloolist õiglust. Olen järjepidevalt tagunud dekolonisatsioonitrummi ning taon seda ka edaspidi. Ei saa ju kuidagi olla nii, et oli okupatsioon, aga okupandid on järsku lambist „Eesti inimesed“. Eestis elab ka palju naturalisatsiooni korras EV kodakondsuse saanud venekeelseid, kes on minu meelest saanud kodakondsuse pettusega ning kes elavad rusikas taskus. Ehk siis, nad ei oska siiani eesti keelt ning nad käituvad eestlastega ülbelt ja suuršovinistlikult.
Sellised „kaasmaalased“ soovivad sageli suhelda eestlastega vene keeles (vanemad inimesed) või inglise keeles (nooremad inimesed). Eesti keelde suhtuvad nad põlguse, hirmu ja vihaga. Riik soodustab mulle arusaamatutel põhjustel eesti keele mitteoskamist, sest de facto arendatakse siin rõõmsalt kolmkeelset riiki (vaadake kasvõi riigiportaale!) ehk ei austata Põhiseaduse paragrahvi 6, mis ütleb selgelt, et Eesti riigikeel on eesti keel. Mitte vene keel. Mitte inglise keel. Iseseisvates riikides suheldakse võõrkeeltes vajadusel turistidega. Mitte Eesti püsielanikega. Veelgi vähem EV kodanikega.
Olen näinud ehmatavaid üleskutseid mitte teenindada Vene Föderatsiooni kodanikke ning neid, kelle poliitilised veendumused pole firma jaoks sobivad. Ehk siis, ärisse sisenedes kõigepealt katkupass ja siis eksam poliitika kohta ka? See on hullumaja! On selge, et kui saabub vene klient, kes solvab Ukrainat, ülistab Putinit, nõuab „inimkeelset“ teenindust vms, siis tuleb selline isik otsemaid välja visata. Kui aga saabub viisakas klient, kellel on juhtumisi Vene Föderatsiooni pass või kes näeb välja nagu venelane ning see isik visatakse välja, siis ütlen, et visaku nad koos temaga välja ka mind.
Mina hullunud rahvahulgaga teetolmus kääre klõbistada ei soovi. Mina olen oma „sõjavangidega“ kaardilauas. Sõjavang peab muidugi käituma viisakalt. Kuulus katalaani õpetlane Ramon Llull võttis endale koju ühe sõjavangi. Nimelt soovis õpetlane araabia keelt tudeerida ning sõjavang oli selleks 13. sajandil parim võimalus. Mida tegi aga sõjavang? Hakkas solvama Jeesus Kristust. Mida tegi Ramon Llull? Virutas sõjavangile vastu vahtimist. Siis läks sõjavang õpetlase elu kallale. Õnneks mõrvakatse ei õnnestunud. Ehk siis, me peame olukorda hindama kainelt. Polybiosega käituti ülimalt hästi, sest tema sai aru, kes ta on ning kus ta on.
Mäletan selgelt ühte Vene Föderatsiooni passi, mida olen käes hoidnud. Ei pesnud pärast käsi äädikaga. Pass kuulus Sergei Stadnikovile. Stadnikovi poliitilised vaated panid mind tihtilugu pead vangutama ja silmi pööritama. Ma ei saanud ka aru tema keeldumisest taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust naturalisatsiooni korras. Praegu mõtlen muidugi, miks Yana Toomile anti kodakondsus eriliste teenete eest ja Sergei Stadnikovile ei antud. Ei tundu kuidagi üldse loogiline. Stadnikov on ju eesti keelde vahendanud nii palju Egiptuse kultuuri ja kirjandust!
Teema on minu jaoks väga valus, aga olen otsustanud jääda „kaardilauda“ nende venelastega, kes ei mõnita ei sõnade ega tegudega eesti keelt, kultuuri ja rahvust. Nendega, kes elavad Eestis nii nagu nad elaksid riigis, mida Venemaa ei ole kunagi vallutanud. Need inimesed on muide olemas. Tahame või ei taha. Minu ajus ei ole nad okupandid ega okupantide järglased (kuigi tegelikult nad seda muidugi enamasti on, sest neil puudus Eesti eksiilvalitsuse luba Eestisse elama asumiseks), vaid illegaalid, kellele anti võimalus siia jääda ning isegi kodakondsust taotleda. Käitun nende inimestega inimlikult ja soojalt. Täpselt sama inimlikult ja soojalt, kui käitusin omal ajal Sergei Stadnikoviga. Stadnikov on vaaraode juures. Kindlasti on tal seal põnev. Kes teab, võib-olla oskavad vaaraod juba eesti keeltki ehk Stadnikovi de facto emakeelt? Kui ta oleks aga veel Eestis ehk elavate kirjas, siis kuidas me temasse praegu suhtuksime? Tahaksin südamest loota, et ülimalt hästi. Stadnikov oli ukrainlane. Vene Föderatsiooni kodanik. Eesti egüptoloog. Selline ongi tegeliku elu sasipundar. Mitte must-valge lõugamine.
Eesti suurim püsiprobleem on venestamine ja eesti keele mõnitamine avalikus ruumis. Venestamisele peab astuma vastu. Jõuliselt. Kindlasti peab vältima venekeelsete sisserännet Eestisse, sest vastasel juhul ei jää Eesti enam Eestiks. Arvude keel on ju selge ja julm. Ida-Ukraina sõjapõgenikud püsivalt (!) Eestisse elama jääda ei tohi! Paljud venelased, kes elavad Eestis, on vägagi selgelt Eesti ja eestlaste vaenlased. Nende õige koht ei ole seega siin. Samas olen Eestis kokku puutunud venelastega, kes suhtuvad eesti keelde igati positiivselt ja lugupidavalt. Miks ma peaksin neid inimesi alandama ning nende läheduses huuli krimpsutama? Vastus: ei pea ning ei kavatse ka. Võite mind kasvõi putinistiks sõimata. Mul on ükskõik, sest ma tean, et ma ei ole putinist.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli venestamine nagu kõrb. Eestlased pidid selles kõrbes lõpuks surema kurnatusse ja janusse. Aga surmaotsuse täideviimiseni oli veel veidi aega, sest kõrbes olid viljakad oaasid. Praegu tahetakse vist (?), et terve kõrb oleks oaas, aga selleks puudub niiske maapind. Tulemus? Kõrbeks muutub kõik. Nõukogude okupatsiooni ajal oli olemas eestlaste kool. Eesti koolis õpiti eesti keeles. Mitte eesti keelt. Praegu topitakse eestlaste koolidesse ja ka ülikooli isikuid, kes eesti keelt eriti ei oska ning kes venestavad oma käitumisega eestlaste „oaase“. Kohati on olukord seega hullem kui okupatsiooni ajal. Okupatsiooni ajal ei pidanud eestlane istuma koolis venekeelse lärmi sees ning tegema grupitööd venelastega, kes ütlesid eesti keeles: „Ma ei tea.“ ning võib-olla paar-kolm silpi veel midagi.
Pühendan selle kirjutise Sašale. Kes on Saša? Saša oli lasteaias minu kavaler. Me tantsisime alati koos. Saša isa oli Nõukogude armee ehk okupatsiooniarmee ohvitser. Mäletan oma „äiapapat“ lasteaia pidudelt. Ta oli mundris. Mina olin väike ning kui ollakse neli-viis aastat vana, siis poliitika väga oluline just ei ole. Praegu mõtlen muidugi, et on väga kummaline, et okupatsiooniarmee ohvitser tahtis, et ta poeg oskaks eesti keelt.
Ma ei tea, mis Sašast saanud on. Võib-olla vallutab ta praegu Ukrainat? Kui ta seda teeb, siis eelistan seda mitte teada. Ajaks hulluks. Meie jaoks peab aga silmapiiril olemas olema kaardilaua võimalus. Mitte kumbki meist ei pea ahelates mudas roomama, sest see valmistab kellelegi haiglast mõnu. Selline on minu tahe. Võite mul selle sobimatu mõtte eest nüüd juuksed nulliga maha ajada. Saabki peanahk veidike õhku. Mina oma mudilasepõlve poisssõpra oma mälestustest ei kustuta. Isegi sõja pärast ei kustuta. Nägemist, juuksed! Tere tulemast, süljelärakamask! Kui tigude lima on näonahale hea, siis on inimloomade sülg ka kindlasti väga kasulik.
Mul on raske alljärgnevat kirjutada. Ajaloolistel põhjustel ning ka olukordade tõttu, mil venelased on mind mu kodumaal mõnitanud, fašistiks sõimanud jne. Aga ma ütlen seda siiski. Ulatan sõbrakäe kõigile venelastele, kes ei ründa eestlasi, eesti keelt ja kultuuri. Venelastele, kes ei ole suurvene šovinistid ning kes ei ülista punaarmeed ja kommunismi. Venelastele, kes elavad Eestis täpselt nõnda nagu nad elaksid mõnes riigis, mida Venemaa pole kunagi vallutanud. Venelastele, kes ei ütle mulle vene või inglise keeles, et nad on eestlased. Nendel venelastel võib kodus olla kasvõi terve raamatukogu Vene Föderatsiooni passe. Sõbrakäe ulatan ikka.
Alistatud rahvast on võimalik alandada. Venelased on ise seda väga palju teinud. Mäletame vast kõik Berliini vallutamist 1945. aasta kevadel ning kuidas siis alistatud rahvaga käituti. Ei ole sobilik kirjeldus lastele. Paljud on aga lugenud ka Scipio Africanuse kohta. Ka tema vallutas ja alistas ning talle toodi seksiorje. Scipio ei olnud seksuaalkurjategija. Sellest ka paljudes Lääne-Euroopa riikides kõnekäänd „karske nagu Scipio Africanus“. Palun rahvuskaaslastel jääda väärikaks. Olgem Scipio! Ärgem olgem mitte kunagi punaarmee juua täis loomad! Olgem Õhtumaa!
Kaardilaua rahvas saabus rindelt. Rindel tehti mehetegusid relv käes. Riskiti oma eluga. Edukas olemine ja võit ei tähendanud aga vaenlase alandamist. Vaenlane võeti vangi ning õukonda kaasa kaarte mängima. Teda kutsuti „külaliseks“. Tänapäeval lõugajad enam ise rindele ei lähe (kuigi Ukraina võtab ju meeleldi vabatahtlikke agressori vastu võitlema!!!), märatsetakse hoopis virtuaalsetes „kaardilaudades“. Kaardilaudu taotakse frustratsioonis teistele vastu pead. Pilbasteks. Toimunud on moraalne mandumine, sest kõik on järsku täiesti tagurpidi. Rünnatakse nõrgemaid, mitte tugevamaid. Õige on minna sõtta ja võidelda vaenlase vastu. Õige on täita oma riigi eesmärke (lugege palun läbi preambula!). Õige on säilitada ka väga rasketes oludes kaine mõistus. Õige on olla alistatud vaenlase vastu kena, kui vaenlane mõistab oma olukorda.
Veel loetud päevi tagasi hõljus Eesti kohal „sallivuse“, „sõbralikkuse“ ja patsifismi mürgipilv. Sugu oli voolav ja koroona ei olnud vaese inimese piljard. Reaalsusest irdumine oli võimas. Veel hiljuti olin mina sallimatu sõjard ja nats ja raske iseloomuga ja vaktsiinivastane ja… Minu üle võis takistamatult irvitada ja mind võis hurjutada. Mul on väga „toredaid“ mõtteavaldusi isikutelt, kes nüüdseks on vist endale juba Ukraina lipu näkku tätoveerinud. Enne oli seal „tühi süda“ ja „usun teadust“ ja midagi Trumpi vastu vast ka. Vaadake, kui Trump oleks USA president, siis Ukrainas praegu sõda ei oleks. Ma loodan, et te saate vähemalt sellest aru. Kui ei saa, siis palun hurjutage mind ja öelge midagi üleolevat ka. Olen juba sellega harjunud.
Minu arvamust, et Eestis ei tohi olla punamonumente (nt Maarjamäe memoriaali, mille olemasolu rüvetab sinna maetud kangelasi) halvustati. Sain teada, et Maarjamäe memoriaal on väga ilus ning seetõttu peab jääma. Sinimäed peavad aga vajuma unustusse. Soome ajalugu lõppes ülikoolis aastaga ca 1900. Edasi ei saanud, sest „meie inimesed“… Äkki hakkab nüüd lõppema nüüdisajas? Midagigi.
Si vis pacem, para bellum. Kui soovid rahu, valmista ette sõda. Milline on praegu Eesti sõjaline valmisolek ilma meie sõprade ja liitlaste abita? Kui kaua peame vastu? Millised on võimalused sõda võita? Loodan, et need küsimused pole enam sallimatu natsism ja me ei ela enam „piirideta maailmas“, kus kõik olendid liigist homo sapiens on omavahel sõbrad ning soovi korral eestlased muidugi ka. Võib-olla tohib isegi nüüd olla nagu hispaaniakeelne maailm ning rääkida emakeelt, mis pole ilmtingimata tõlge inglise keelest?
Siinkohal minu soojad tervitused neegritele, mulattidele ja kvarteroonidele. Kasutan sõjast tekkinud auku, et neid tervitada. Pärast enam ei saa, sest peab rääkima „mustanahalistest“, „Aafrika juurtega inimestest“ või ma ei teagi enam kellest. Keda saaksin veel tervitada? Äkki tohib tervitada mehi ja naisi? Tervitan orjatar Isaurat ehk võluvat kvarterooni, kes leidis oma elu armastuse ja õnne. Ning kellest sai vaba inimene. Vähemalt Brasiilia seebikas.
Täna on Tuhkapäev. Õigeusu kirikus algab Suur Paast järgmisel esmaspäeval (https://www.goarch.org/chapel/calendar?month=3&year=2022&viewStyle=GridView&viewType=ViewReadings vaadatud 02.03.2022). Elu on raske.
Tuhkapäeval, 2022
Piret Kivi