Hirm on inimelu loomulik osa. See on kaitsesüsteem, mis hoiatas meie esivanemaid mõõkhambulise eluka eest või hoiatab tänapäeval kiirust ületava auto eest. Loomulik hirm on mõistlik ja elu säilitav reaktsioon. Ettevaatus on hädavajalik.
Probleem algab seal, kus hirmu toodetakse teadlikult, süsteemselt ja omakasupüüdlikult. Seda võib nimetada hirmukorruptsiooniks. Teatavad jõud – olgu tegu ideoloogiliste aktivistide, suurettevõtete või poliitilise bandega – kasutavad hirmu relvana oma agenda edendamiseks või kasumi teenimiseks.
Hirmu pumpamine ühiskonda toob kaasa uusi seadusi, regulatsioone, maksusid ja järelevalvet, mis ahendavad vabadust ja rikastavad väikest pätikampa.
Näited on igapäevased. Kliimahüsteeria on muutunud tööstuseks: iga ilmastikunähtust kasutatakse, et nõuda rohkem tuulikuid, makse ja elustiili piiranguid, kuigi tegelikud lahendused jäävad sageli pragmaatiliseks tuumaenergiaks või põlevkiviks. COVIDi ajal nägime, kuidas hirmu abil kehtestati piiranguid ja sunduslikke meetmeid, mille järel teatud farmaatsiafirmad teenisid hiigelkasumeid.
Samuti kasutatakse “desinformatsiooni” hirmu, et õigustada järelevalvet ja sõnavabaduse kitsendamist. Brüsseli roheleppe ja mitmesuguste “säästlike” direktiivide taga on tihti just see – teadlik hirmutamine, mis lämmatab Eesti ettevõtjat, talunikku ja peret.
Selline tegevus ei ole enam lihtsalt halb toon. See on rünnak ühiskonna vaimse tervise ja rahvusliku enesekindluse vastu. Seepärast tuleb teadlik ja omakasupüüdlik hirmutamine – eriti kui see toimub avaliku võimu või suure meedia kaudu – kriminaliseerida.
Karm karistus peaks kehtima nagu valevande või avaliku laimamise puhul. Kui seadus selgelt määratleks, et hirmu kunstlik õhutamine oma poliitilise või majandusliku kasu nimel on kuritegu, kaob suurem osa sellest nähtusest kiiresti. Hirmukorruptsioon vajab karistust nagu iga teine korruptsioon.
Muidugi ei tähenda see, et peaksime muutuma arutult hulljulgeks. Loomulik ettevaatus peab säilima. Ent me vajame rohkem julgust. Igaüks meist saab iga päev teha lihtsa harjutuse: võtta paar minutit ja vaadata julgelt tulevikku.
Mida ma tahan, et mu lapsed ja lapselapsed Eestis kogeksid? Millist riiki me ehitame? Julge tulevikuvaade tõrjub hirmu paremini kui ükski seadus.
Hirmu ületamine algab meist endist. Kui me lõpetame igapäevase ebatervisliku hirmudieedi ja hakkame taas unistama tugevast, enesekindlast Eesti riigist, kaob hirmukorruptsiooni võim iseenesest. Selleks ei ole vaja vaadata poliitikute poole. Igaüks võib olla julge. Lõpeta paanitsemine juba täna.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 18.09.2026