On kummaline ja naeruväärne, kuidas targad politoloogid mängivad teatud poliitiliste protsesside puhul lolli, jättes (poliitkorrektselt?) rääkimata nende tegeliku sisu.
Viimane Norstati uuring väidab, et Reformierakonna populaarsus on taastunud ehk jõudnud üle 30 protsendi ja Eesti 200 aina langeb. “Ühinenud anumate” põhimõte peaks selle protsessi juures ammugi selge olema, ometigi mängivad politoloogid mingit mängu, väljendades arusaamatust: “mis toimub?”.
BNS vahendab: Tartu Ülikooli Skytte poliitikauuringute instituudi teaduri Martin Mölderi sõnul paistab suurima ja olulisima muutusena erakondade toetuses sel nädalal silma Eesti 200 toetuse jätkuv järsk langus. “Erakonna langust on märgata nii suhtelises kui ka absoluutses toetuses, mis võtab arvesse ka eelistust mitteomavate kodanike osakaalu. Viimase kahe kuu jooksul on Eesti 200 olnud ainus erakond, kes on ka absoluutarvudes väga märkimisväärsel hulgal oma kandepinda kaotanud, kuigi väiksemaid kaotusi on olnud ka teistel. Erakonna toetuse langus on olnud laiapõhjaline, toetusnumbrite vähenemist on näha praktiliselt kõikides peamistes valijagruppides,” märkis Mölder.
Mingit seost Reformierakonna toetuse kasvuga paraku ei nähta või vähemalt ei öelda välja. Ometigi on oravapartei pärast Ukraina sõja algust sõjahirmu taustal hoolega oma positsioone parandanud, Eesti 200 selle võrra kaotanud. Ka Keskerakonna toetus on pisut kasvanud ja nii ongi selge, kuhu “kahesajatajate” hääled lähevad – tagasi Reformierakonnale ja tema partnerile. Jutt käib ju ajavahemikust kaks kuud, mis tähendabki Ukraina sõja kestvust.
Enne Ukraina sõda vajus sisepoliitikas ülimannetu Kaja Kallase tõttu ka Reformierakonna maine alla ning tema toetajad otsisid uut väljundit “teise Kallase” parteist, mis on sama globalismimeelne ja rahvusriikluse vastane, nagu poliitoravate erakond. Kui peaminister alustas sõja ajal poliitturismi, hakkas ka võimupartei populaarsus uuesti kasvama, vasakliberaalne rahvas läks Kristina juurest tagasi Kaja juurde – nii lihtne see ongi.
Eesti 200 kohta on konservatiivsed poliitikavaatlejad juba ammu rääkinud, et see on süvariigi poliitprojekt, mis peab hoidma Reformierakonda – kui selle populaarsus saamatuse tõttu langeb, võtab Eesti 200 need hääled üle, ja kui see peaks juhtuma valimistel, siis saavad kaks erakonda mõne pisema (sotsid) toel luua uue valitsuse.
Aga seni jätkatakse mängu, nagu oleks Eesti 200 mingi iseseisev oma omaette nähtus. Kuigi see on Reformierakonna käepikendus võimu hoidmiseks ja toimib ka toetuse osas ühendatud anumana.
UU