EKRE ilmumisest saati Eesti poliitikasse on provokatsioonid saanud riikliku õnnistuse – ja otse loomulikult peavad need toetuse saamiseks olema suunatud rahvuskonservatiivide vastu.
Hiljuti pidas EKRE poliitik Anti Poolamets kõnekoosoleku, kuhu ilmus provotseerima tema oponent Andres Jaadla. BNS kirjutab, et “Teda koosolekule ei lubatud ja Jaadla sõnul tipnes sõnasõda lõpuks sellega, et Poolamets tõukas teda vastu õlga, nii et ta kukkus tasakaalu kaotades vastu ust.” Provokaator andis asja muidugi Tarand vol 2 raames kohe politseisse, et sel teel tema varasemast korruptiivsest tegevusest rääkivat Anti Poolametsa vait sundida.
2018. aastal läks sakslane Florian Hartleb otse Eesti 200 koosolekult lapsevankrit lükates rändevastasele miitingule konflikti provotseerima, kusjuures tema kaasosalised filmisid seda pealt. Provokatsioon oli halvasti ette valmistatud ja jooksis tühja, kuid nüüd on asi kohtus, kus Florian Hartleb ja Teele Holmberg nõuavad Varro Vooglaiult ja Markus Järvilt väidetavate ebaõigete väidete ning ebakohaste väärtushinnangute avaldamise eest valuraha.
Hartleb väitis varem muuhulgas, et teda ei olevat selle juhtumi tõttu kutsutud tähtsatele Saksa kohtumistele – tundub valena, sest Saksamaa on paraku riik, kus rändevastasel miitingul osalejaid fašistideks nimetades kutsutakse see inimene just kangelasena igale poole.
Eesti 200 ongi provokatsiooniprojekt – nad üritasid ka Hobujaama trammipeatuses plakatitega eestlasi ja venelasi tülli ajada.
Muidugi ei saa sellest nimekirjast välja jätta Indrek Tarandi provokatsiooni EKRE miitingu vastu Toompeal, mille ta pani toime koostöös sotside ladviku ja nende siseminister Katri Raikiga. See provokaator naudib siiani riigi toetust ja tähelepanu, olles taas jõudnud võimusüsteemi. Samas on Tarand läbi käinud kõikvõimalikud kohtutasemed, et välja pressida raha ja vabandusi nendelt, kes teda kritiseerisid – ja ta on enamasti võitnud.
Riigi justiitssüsteem on Tarandit igati toetanud, kuigi tema provokatiivsus on juba legendaarne, sealhulgas kunagise välisministri Kristiina Ojulandi solvamisloo, purjuspäi sõidu ja verejanuliste sotsiaalmeediakommentaaride kaudu. Õnneks on olemas ka karma – Tarandi kunagise supertulemused valimistel on sügav minevik ja rahva seas on ta nüüd tuntud mehena, kes sai Toompeal jalaga tagumikku.
Ära tasub märkida ka Mary Krossi juhtumit, kes ei vaevunud isegi provokatsiooni korraldama, vaid mõtles selle ise välja. Tema on ainus, kes sai sümboolselt karistada – ilmselt uskus justiitssüsteem, et asjal on vundament all ja saab suure skandaali, kuid kui selgus, et Kross mõtles loo välja, oli hilja taanduda. Tõenäoliselt polnud piisav ka “luuraja” Eerik-Niiles Krossi seljatagune, igastahes sai üks provokaator ka tagasilööki maitsta.
Provokatsioone on Eestis palju korraldatud – kasvõi Vaos, kus peaminister Taavi Rõivas tembeldas pagulaskeskuse põlenud seina kohe rändevastaste kätetööks. Või pakistanlane Ažhar, kes provotseeris filmides eestlast, kellel oli seljas särk kirjaga “Nats EKRE-t igasse päeva!” Tõmmude või mustade välismaalaste väidetava solvamisega seotud provokatsioonialgeid on samuti alatasa ette tulnud.
Provokatsioonide korraldamine EKRE vastu oli aastaid tagasi asi, mis sai riigilt igati õnnistuse. Nüüdseks on EKRE-st saanud riigi tähtsuselt teine erakond, ta on olnud ka valitsuses ja sigaduste korraldamine tema vastu pole enam lihtne – lisaks on praeguse tehnoloogilise arengu juures raske korraldada provokatsioone, sest mistahes filmimine võib tõe välja tuua. Ometigi on provotseerimine poliitikas oma elu elama hakanud.
Uus põlvkond provokaatoreid on Tarandile järgnemas. Tunnistas ju Tartu roheellgeebeeteelane Laila Kaasik, et ta läkski EKRE miitingule vikerkaarelippu lehvitama sooviga pingeid üles kütta, ning LGBT ühingu kogukonnakoordinaator Eva Marta Sokk, kes varem kirjutas loo sellest, et kristlus ei pea olema homoseksualismiga vastuolus, irvitas hiljem sotsiaalmeedias: “Kuidas lihtsalt ja efektiivselt inimesi närvi ajada: pane artikli pealkirja korraga LGBT ja sõna kristlased, toimib 100% (lopuks ometi mu artikli all ka vihased kommentaarid JESS)”.
