„Lapsena oli vikerkaare nägemine midagi imelist ning köitvat, sest toona ei osanud seda fenomeni ise kuidagi seletada. Vanaema vastas küsimuse peale, miks vikerkaar siis ikka aknast paistab, et ta näitab lastele, nüüd on vihm järgi jäänud ja võib üle tema taas õue mängima minna. Selles peitus midagi kütkestavat ja müstilist.
Praeguseks on vikerkaar aga kaaperdatud homoideoloogide poolt ja oma eduka propagandatöö tulemusena on nad suutnud paljusid uskuma panna, et see sümbol tähistabki ainult mingit haaramatut “uhkust” (pride) ja ühendavat silda eri (väärastunud) gruppide vahel. Uuskeeles.
Tegelikult ikka sümboliseerib see nende arrogantsust ja lõhestamispüüet, sest miks muidu peavad teised end milleski süüdi tundma, nende ees põlvitama jne. Nemad tahavad, et ühiskonnas poleks ühtset valgust või arusaama, nemad tahavad et kõik käiks mingi absurdse killustatud LGBTjne. spektrumi alusel, nemad ei taha võrdseid õigusi kõigile vaid eriõigusi omasugustele. Need on inimesed, kes pole ei praegu ega saa ka kunagi hiljem oma elu ja olemisega rahul olema. Ühe lihtsa põhjuse tõttu – sotsiopaate häirivad alati teised.
Miks see teema südamel on? Kuigi teame, et näiteks võistlussport on politiseeritud juba ammust ajast, siis üha enam tundub, et paljudel globaalselt populaarsetel aladel seda gladiaatoritemängu iseennast enam polegi ning domineeribki peamiselt selle ümber käiv tingel-tangel.
23. juunil, kohtuvad Münchenis EM-i raames Saksamaa ja Ungari rahvusmeeskonnad. Sportlikust punktist vaadatuna oleks lihtsalt tore näha kuidas kunagised vanad rivaalid üksteisest mõõtu võtavad, kuid keskvoolumeedia jaoks (k.a. spordiuudistes) ei ole sellel kohtumisel kui spordisündmusel mingit väärtust. Loeb kas Allianz Arena saab ikka vikerkaarevärviliseks valgustada, kes kõik peaks ikka pride-paelakesi kandma ning kas selle “sõnumiga” saavad eurotolerastid Ungari poliitikuid kuidagi “paika panna”. Lihtne on öelda, et loodetavasti ei pööra madjarid sellisele tühikargamisele tähelepanu, kuid eks ta ikka häirib kui sind pidevalt valedel alustel süüdistatakse ja mõnitatakse.
Mul on aimdus, et lambikesed staadionidel ja õlapaelad on alles algus. Ilmselt varsti hakkab tõsiselt pihta, et lapsed, kes enne covid-19 maaniat saatsid pallureid väljakule, peavad ka kandma “poliitiliselt päevakohast mundrit”, põlvitama või karjuma poliitilisi sloganeid nagu Mao punakaitsjad. Muidu lihtsalt ei kvalifitseeru piisavalt, et selles mängus osaleda.
Siin ongi murekoht – meie lapsed huvituvad spordist lisaks heale enesetundele, mis selles osalemine annab, ikka ja jälle ka inspireerivatest eeskujudest. Kui aga neid eeskujusid ei hinnata enam nende objektiivsete soorituste järgi, vaid peamine on nende poliitiline korrektsus, konformism või isegi pugejalikkus domineeriva vasakliberalismi ees, siis milleks kogu see „sport“? Saatke kohe noored poliitvandaalid tänavale laamendama – värske õhk, liikumine, meeskonnatunne – mis võiks olla kasulikum.“
Kena Jaaniaega soovides,
Mailis Tulva