Oleme jõudnud pika plaaniga kindlates kätes tugeva pere ja kindla kodu ukseni, kus toimetulek on siiamaani olnud julgeolek. Üks tont käib ringi mööda Euroopat ja nüüd koputab järjest tugevamini meie uksele. Majanduslangus, inflatsioon, hirm toimetuleku ja homse ees, maksutõus jne.
Oleme jõudnud tagasi aastasse 2010. Kes mäletab 7. mail Saku Suurhallis toimunud “Ühtse Eesti suurkogu“?
See „Ühtne Eesti“ oli Teater NO99 poolt loodud fiktiivne poliitiline liikumine, mida suur osa avalikkusest käsitles reaalse poliitilise jõuna. Seejuures anti üldsusele teada, et “Ühtne Eesti“ peegeldab oma käitumises, retoorikas, programmis, kampaaniates, avaldustes jne kõigi suuremate parteide negatiivseid ning populistlikke jooni. Kuna tegu oli loomeinimestega, siis tutvustati “Ühtset Eestit“ kui teatriprojekti, kuid selle retseptsioon ühiskonnas näitas, et väga palju inimesi uskusid sellesse kui reaalsesse jõudu. See näitemäng tundus nii siiras, usutav ja tõene, et seda kajastati suurtes päevalehtedes ning uudisteportaalides. Analüüsiti, avaldati arvamust, diskuteeriti elavalt, ägedalt nii parlamendiliikmete, poliitikute, arvamusliidrite, intellektuaalide kui ka kolumnistide poolt. Kõik olid aetud tagajalgadele. Mida lähemale jõudis lavastuse “Ühtne Eesti“ suurkogu päev, seda enam küsis avalikkus, kas sünnib uus erakond või mitte. Kellel oli hirm, kes aga lootis, et midagi muutub, läheb paremaks.
Suurkogul tutvustati poliittehnoloogiaid, peeti sütitavaid kõnesid, võeti sõna, anti sõna…
Suurkogu lõpetas uue esimehe valimine ja tema kõne. Uudisteportaalid tegid Saku Suurhallist online-otseülekandeid, publik oli vaimustuses, kestvad kiiduavaldused ning järgmistel päevadel arutati nähtut-kuuldud väga aktiivselt teles, raadios, internetis, kirjutavas meedias.
Aga mis toimub 14 aastat hiljem, teatrit teeb valitsus ise koos oma fraktsioonidega riigikogus. Lavastaja on aga väga vilets, näilejad kehvapoolsed, publik on küll suuremalt jaolt sama, aga pettunud, hirmul ja kurb. Isegi kui mingi episood tükis on lubav ja lootustandev, siis enamik ei usu antud lubadusi, no käed ei tõuse aplodeerima, ei kosta vaimustusest pakatavaid hõikeid. “Ühtse Eesti“ suurkogu toimus vaid korra, aga praegust näitemängu näeme me kahjuks iga päev igal pool meedias.
Kuna vaatajates puudub joovastus, tuleks lavastaja lahti lasta, halvad näitlejad saata tootvale tööle ja teater ,“Lõhestatud Eesti“ kinni panna.
“Eesti on maa, kus tõe asemel tuntakse autoriteeti, vabaduse asemel pelgu, igatsuse asemel väikekodanlikku tuimust,“ on öelnud Friedebert Tuglas.
Urmas Milvek