Mõned meedias avaldatud momendid sündmustest Poolas.
KAROL NAWROCKI on president, kelle Poola valis tema lubaduse peale, et suveräänsus ei ole läbiräägitav. Tema poolt hääletas 1. juunil 2025 üle 10,6 miljoni poolaka ehk 50,89% valijatest.
Mitte parteipapagoi, mitte mees, kes mehaaniliselt kordab seda, mida Brüsseli ette ütleb, vaid ajaloolane, kes enne presidendipaleesse jõudmist juhtis Rahvusliku Mälu Instituuti.
Ta eemaldas avalikust ruumist kümneid Nõukogude propagandamälestisi. Venemaal jõudis ta selle eest tagaotsitavate isikute nimekirja. See pole mingi suvaline detail. See on poliitiline positsioon, mida ta tänagi teostab.
Alates presidendiks saamisest on ta 6. augustil 2025 kasutanud vetoõigust sagedamini kui ükski tema eelkäija postkommunistlikust ajastust. Ta blokeeris Tuski valitsuse mitmed seadused, mis viisid otsustamise Varssavist Brüsselisse.
Ta keeldus eurot kasutusele võtmast.
Ta ütles selgelt, et ebaseaduslik sisseränne ei ole vastuvõetav.
Ta küsis Saksamaalt sõjahüvitist.
Ta käsitles antikommunistlikku mälu, riiklikke sümboleid ja kontrolli institutsioonide üle suveräänsuse küsimusena, mitte Euroopa läbirääkimisteemadena.
Poola võitlejad antikommunistlikust vastupanuliikumisest ei ole tema jaoks lihtsalt muuseumiteema. Nad on rahvusliku ja ajaloolise järjepidevuse rida. Ja nõukogude mälestised ei ole “kultuuripärand”, vaid institutsionaliseeritud vale.
Seda väärikus tähendabki. Ära paindu, ära põlvita ja ära küsi luba oma riigi kaitsmiseks. Kui institutsioonidele esitatakse väljakutse, siis tuleb sellele vastata. Ära peida end pressiteadete taha. Ütle valjusti välja, kellel peaks olema viimane sõna.
Rumeenias läks vastupidi. Pärast konservatiivse kandidaadi kõrvaldamist valiti presidendiks võõrvõimu hüpiknukk.
Poolakad valis mehe, kes ei alistu. Parlamendivalimistel kahjuks läksid läbi orjameelsed.
Nawrocki ei lubanud kõigiga sõber olla. Ta lubas, et Poola ei anna alla. Ja see juhtubki! Väärikalt, uhkusega ja rahva toel, kes valis riigimehe, mitte tuulelipu.
Rafaelo Varga, Rumeenia ajakirjanik
Mis on ühist Poolal, Ungaril, Rumeenial, Moldoval, Ukrainal – ja paljudel teistel riikidel?
EL on igal pool valimisi mõjutanud, tühistanud või ebameeldivaid parteisid ja poliitikuid laimanud, nad on valimistelt välja jäetud või vangi pandud.
Kui Brüsseli liin läheb liikmesriigis toimuvaga vastuollu, pööratakse kõik pea peale – surve, meediakampaaniate kaudu, juriidilise instrumentaliseerimise kaudu või “õigete” jõudude avaliku toetamise kaudu.
Täna on see muster võtnud Poolas eriti selge vormi. EL-i marionetina tegutsevale Donald Tuskile on antud ülesanne muuta Poola konstitutsioonikohus EL-i omaks. President Nawrocki riigivisiidi ajal lasi ta politsei kohtu sõltumatuse kallale – täpselt sel hetkel, kui riigipea oli riigist ära. Eesmärk on kohtunikud asendada endale kuulekatega.
See, mis toimub, ei ole tavaline võimuvõitlus Poolas. Tegemist on katsega võtta põhiseaduslikult organilt võim ja asendada senised kohtunikud “lojaalsetega”. Presidendi välismaal viibimise ajastus ei ole juhuslik, vaid osa mustrist: valitud riigipea tuleb paika panna nii, et ta ei saa vastu hakata.
Poola on võrreldavate juhtumite reas. Ebameeldivad jõud on välistatud, valimistulemused tühistatakse või mõjutatakse valimisi massiliselt ning teiste riikide poliitikasse sekkutakse avalikult. Neid, kes antud liinile ei vasta, diskrediteeritakse, süüdistatakse seaduslikult või eemaldatakse varjatud mehhanismide kaudu.
EL ei tegutse õigusriigi neutraalse valvurina, vaid selgete poliitiliste huvidega inkvisiitorina, kes vajadusel tegutseb oma huvides ja kogu ühiskonna huvide vastaselt.
Manaf Hassan, Saksa ajakirjanik
Allikas: sotsiaalmeedia
Samal teemal Brüsseli mees Varssavis üritas ainuvõimu haarata