Poolteist aastat pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas on juhtunud see, mille eest juba alguses hoiatati – see sõda venib ja me oleme sellega ära harjunud. Kõik see avaldub suhtumise muutuses, eriti osas, mis puudutab sanktsioone.
Me (EKRE) rääkisime juba sõja alguses, et kõik piirid Venemaaga (ja Valgevenega) tuleb sulgeda. Euroopa Liit ei saanud alguses kohe vedama, kuid edasi on järjest sanktsioone kehtestatud. Lausa pakettide kaupa. Aga mis me näeme? Kaubavedu Venemaaga käib täie hooga, isegi kohati kasvab. Ja seda kõige kõrgemal tasemel. Ja kõige tuntumate brändidega. Sealhulgas sanktsioonide all oleva kaubaga.
Keegi ei soovi magusast rahast kergekäeliselt loobuda, ülesehitatud impeeriumi lammutada. Kuni meie peaministri abikaasani välja. Kuradi Putin oma sõjaga, keerab kogu äri p…e!
Vene majandus aga kosub.
Me oleme selle sõjaga harjunud…
Kui me alguses tormasime ukrainlastele Poola piirile või Lvivi järele ja tõime neid ise busside ja autodega massiliselt siia, siis nüüd näeme, et ukrainlased (suures osas pigem Ukraina venelased) on kujunenud probleemiks. Ja me juba julgeme seda välja öelda.
Mõned neist võtavad meie töökohad, nad hõivavad meie lasteaiad, nad läbustavad avalikes kohtades.
On väikseid koole, kus eesti laste vanemad on lapsed ära võtnud, sest klassi pandud venekeelsed põgenikud (pagulased pole olnud viisakas öelda) kiusavad kohalikke. On kortermaju, kus elamispinna üürinud põgenikud ei pea korteriühistu reegleid millekski ning rikuvad korda ja kokkuleppeid.
Me oleme selle sõjaga harjunud…
Kõik, kes Venemaa või venelastega mingitki tegemist tegid, langesid kriitika alla. Nad tühistati.
Eesti ja Vene jalgpallurid ühel pildil, mäletate? Tennisist Kaia Kanepi, kes venelasega paaris mängis. Andres Mustonenist rääkimata. Isegi Tšaikovski festival Haapsalus muutis nime. Täielik nulltolerants. Nii hoida!
Ja nüüd? Tallinnas jääb pika traditsiooniga Tallinna Mõõk Euroopa karikaetapina ära, sest Euroopa vehklemisföderatsioonile ei meeldi, et me ei luba sinna Venemaa sportlasi. Varsti on nad kõik tagasi nii suusarajal kui ka olümpial.
Ukraina pommitamine käib edasi. Verised lahingud kestavad.
Aga kuidas sa tühistad peaministrit. Või Hanno Pevkurit, kes teda takka kiidab. Või Mart Võrklaeva, kes teda kaitseb? Või Jürgen Ligit, kelle arvates võrdub Kaja Kallase kritiseerimine abikaasa Vene ärile kaasaaitamises Kremli heaks töötamisega?
Me oleme selle sõjaga harjunud…
Ukrainlaste abistamine on saanud pidurid peale. Seda eeskätt Slava Ukraini skandaalile ja praeguseks häbiga peitu pugenud Johanna Maria Lehtme tegevusele.
Mõni andis oma viimasedki sendid ära, et ukrainlasi aidata, lootes sõja kiiret lõppu ja seda, et meie järgmised ei oleks, nagu pidevalt hirmutatakse.
Aga kogu see raha läks vasakule. Keegi ei anna enam suurt midagi.
Ukraina vajab seda, nõuab juurde, aga ka suurtel ja rikastel riikidel on võhm otsas. Kurnamistaktika ei rõhu vaid Ukrainat, vaid kõiki neid abistajaid ja pagulaste vastuvõtjaid.
Mäletate, sõja alguskuudel ei tohtinud isegi mõelda sellest, et asi jääb vinduma. Või eel hullem, et Venemaad võib saata edu. Siis olid koheselt putinist.
Meile maalitakse siiani optimistlikke pilte, kuid sisse on sugenenud ka teisi, realistlikumaid värve. Ja nüüd pole see enam tabu.
Me oleme selle sõjaga harjunud…
Tabu pole ka korruptsiooni mainime Ukrainaga seoses. Kui sõja alguses julges keegi viia kokku sõnapaari „Ukraina ja korruptsioon“, siis olid sa rahvavaenlane.
Nüüd on see avalik teema. Ikka seetõttu, et sõjaga harjumine on uues faasis.
Meie ei peagi siin enam sellele viitama, korruptsiooni juurimisega tegeleb avalikult Ukraina president isiklikult. Zelenskõi võttis riiklikus julgeolekunõukogus ette andmed, mille järgi sõjaväekohustusest libapõhjustega vabastamine on hüppeliselt suurenenud.
Oma äsjases videopöördumises Ukraina rahva poole märkis ta, et on näiteid piirkondadest, kus arstlikel kaalutlustel teenimiskohustusest vabastamine on võrreldes mulluse veebruariga suisa kümnekordistunud, eri liiki ametnikele makstakse altkäemakse, mis jäävad 3000 ja 15 000 dollari vahele. Korruptsioon nõuab tõenäoliselt ka Ukraina kaitseministri Oleksi Reznikovi pead.
Kui EKRE räägib juba poolteist aastat, et me ei tohiks vastu võtta sõjaväeeas mehi, hakkasid liberaalid märatsema – kuidas te võite pühasid põgenikke solvata? Minge õiendage nüüd Zelenskõiga!
Me oleme selle sõjaga harjunud…
Isegi Eesti lipu võib sini-kollase kõrvale taas masti tõmmata, ilma, et seda häbenema peaks.
Me oleme selle sõjaga harjunud…
Aarne Mäe