Ajakirjandus paljastab taas Eesti riigivalitsemise räpase tuuma. Riigiasutuste PR-kulud, mis lähevad erasektorile, on kahe aastaga kasvanud 4,7 miljonilt 7,3 miljonile eurole. EISA üksi neelab turundus- ja kommunikatsioonile 6,5 miljonit eurot aastas, millest suur osa läheb Milttoni ja teiste kallite välismaa agentuuride taskusse. 2025. aastal sai Miltton EISA-lt ligi 1,6 miljonit, Akkadian üle miljoni. See on klassikaline skeem: ametnikud istuvad mugavalt riigitoolidel, töö teevad erafirmad ja sõprade MTÜd. Ilmselge küündimatus ja rahapesu.
Tulemuseks on idiootlikud kampaaniad, mis Eesti mainet pigem hävitavad. Meenutagem kuulsat oksendavat siili – EASi (nüüd EISA) poolt tellitud vastikut animatsiooni, mis jäi rahva mällu igaveseks sümboliks täiesti mõttetust raha raiskamisest. Selliseid absurdseid asju on olnud kümneid: digiriiki ülistavad klišeed, e-residentsuse reklaamid, mis tõid siia hämara taustaga tegelasi, ning turismikampaaniad, mis maksavad miljoneid, aga toodavad vaid piinlikkust.
Numbrid räägivad ise. Riigiasutused kulutavad erasektori PR-ile üle seitsme miljoni, samal ajal kui lubatakse riigiaparaati kärpida. Ametnike arv kasvab, sisemised kommunikatsiooniosakonnad vohavad ja raha voolab mõne oma jope firmasse. Ursel Velve tunnistab, et majandusmõju tuleb alles kahe-kolme aasta pärast. Ei tule. See on tüüpiline bürokraatlik plära, millega varjatakse ebaefektiivsust.
Põhiprobleem ei ole selles, et Jaapan või Lõuna-Korea Eestit ei tunne. Probleem on riigi valitsemise väga halvas kvaliteedis. Hullumeelne energiapoliitika on tõstnud elektri hinna üheks Euroopa kõrgeimaks. Maksupoliitika lämmatab ettevõtjaid ja peresid. Korruptsioon, läbikukkunud prioriteedid ja pidev maksuraha röövimine – need on tõelised põhjused, miks Eesti kuvand roiskub. Eraldi tuleb esile tõsta Kaja Kallase tekitatud üüratut mainekahju. Neid probleeme ei lahenda mingi PR-jampsimine, Tartu Ülikoolilt tellitud nn mõju-uuringud ega välisagentuuride ilukõnelised aruanded.
Vastupidi. Riigi halva kuvandi klaarimine toob praegu kaasa lihtsalt rohkem kulu, rohkem bürokraatiat ja rohkem häbi. Mida rohkem me maksame skandinaavia PR-parasiitidele, seda rumalamana Eesti tundub. See on nõme – halb valitsus üritab PR-iga varjata oma võimetust, aga tekitab sellega vaid uusi kihte raiskamist. Kõige parem oleks see, kui meie nurjumisest keegi midagi ei teaks.
Ettepanekud on lihtsad, kuigi need priileivasööjad, parasiidid ja vargad neid niikuinii ei kuula. Esiteks viia EISA ja teised sihtasutused nullbaasile ning kärpida nende eelarveid poole võrra. Teiseks kehtestada range ülemmäär riigi PR-kuludele – maksimaalselt miljon eurot aastas kogu sektori peale. Kolmandaks nõuda detailsed kuluread eelarvesse, et programmide taha midagi peita ei saaks. Neljandaks suunata raha otse Eesti ettevõtjatele maksude langetamise ja regulatsioonide kärpimise kaudu, mitte välismaistele lillaroosadele kultuurikanalitele loopimiseks.
Ainult nii lõpetame maksuraha röövimise ja suuname ressursid sinna, kus neid tegelikult vaja on: Eesti rahva, perede ja pärisettevõtluse toetamiseks. Seni jätkub parasiitide ohjeldamatu pillerkaar.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.07.2026