Propagandasõja üheks võtteks on kuivade faktide esitamine tõestusmaterjalina, laiemat tausta seejuures analüüsimata.
Eriti paistab see silma siis, kui massiimmigratsioonile vastu seisvad riike sarjatakse väitega: aga omal ajal teie põgenikke ju võeti vastu!
Ungari välisminister Péter Szijjártó kutsus reedel Rootsi suursaadiku Budapestis andma aru kahe Rootsi ministri kriitika kohta Budapesti karmi sisserändevastase hoiaku aadressil, vahendas portaal EUobserver. Näiteks Rootsi immigratsiooniminister Heléne Fritzon meenutas, et Rootsi võttis 1950. aastatel vastu Ungari põgenikke, edastab BNS.
Esimene lahti selgitamist vajav fakt on juba see, et Teise maailmasõja ja veel mitmete konfliktide (Ungari ülestõus 1956. aastal) järel võtsid lääneriigid küll põgenikke vastu ja aitasid neil ennast sisse seada, kuid ei poputanud neid nii, nagu täna seda Lääne-Euroopas tehakse. Eesti pagulased on meenutanud, et Rootsis saadeti mehed üsna ruttu metsatöödele. Ka suhtumine polnud just kiita — rootslased toetasid sõjas moraalselt liitlasvägesid, sealhulgas ka Nõukogude Liitu, ning baltlasi vaadati sageli kui Saksa poolel NLiidu vastu sõdinuid — neid anti ka Stalini režiimile välja, mis vallandas põgenemise Rootsist ookeani taha.
Tüüpiline immigrant on läbi aegade ennast igal pool oma jõu ja kätega üles töötanud — tänane Euroopa elatab neid suurte sotsiaaltoetustega, mis annab ennast järgmiste põlvkondade pretensioonikuse kaudu valusalt tunda, sest nood ei lepi enam taskurahaga. Kõigis Euroopa riikides töötab vaid väike protsent kõigist sissevalgunud migrantidest. Sõjajärgne Euroopa sai endale töökad inimesed, praegune saab loodrid. Või õigemini, ta kujundab nad vasakliberaalse pseudoinimlikkuse üledoosi abil loodriteks.
Teine, veel tähtsam moment seisneb sõnas “massiimmigratsioon” — neid hakkab lihtsalt üle mõistuse palju saama! Euroopa sõna otseses mõttes ujutatakse üle Kolmanda maailma migrantidega, kelle kultuur, mentaliteet ja arusaamad erinevad kardinaalselt eurooplaste omadest. Sissevalguv mass on agressiivne, ta ei tule lõimuma, vaid mandrit üle võtma ja oma elulaadi peale suruma.
Kõige selle juures on jutt omaaegsest heatahtlikust vastuvõtust paljas sõnakõlks. Põgenikke on alati hästi vastu võetud tingimusel, et nad kohanevad uue asukohamaa eluga — Euroopas on see aeg paraku möödas, võõraid on saanud sedavõrd palju, et Lääne-Euroopas on alanud juba võitlus põlisrahvaste rahvusliku ja kultuurilise ellujäämise eest.
Seda võitlust ei saa pidada siidkinnastes. Või nagu ütleb Ats Miller: “Ole sa ükskõik kui kõrgel eetilis-filosoofilisel tasemel, humanistlik ja loodushoidlik ja mida iganes, aga kui sa end kaitsta ei suuda, sõidavad sust üle need, kellele su väärtused absoluutselt korda ei lähe.”
Saksa Riigipanga juht ja Berliini liidumaa rahandusminister Thilo Sarrazin ütleb oma uues raamatus, et islami kogukonnad vajavad üha rohkem ruumi nii füüsiliselt kui ka vaimselt, nad hakkavad maailma vaikselt üle võtma ja kahe-kolme põlvkonna jooksul on nad ka Saksamaal enamuses, mille eest kannab vastutust Angela Merkel. Ainus võimalus seda ära hoida on rändevoogude takistamine, vahendab Stern tema sõnu.
UU