Prantsusmaal on kümne viimase aasta jooksul tulnud eriti ohtralt uudiseid massimigratsiooniga saabunud ja pealetungiva islami kokkupõrgetest liberaalse ühiskonnamudeliga, alates veresaunast Charlie Hebdo toimetuses kuni õpetaja Samuel Paty pearaiumiseni.
Eriti sümboolne on olukorra pingestumine Prantsusmaal just seetõttu, et see on liberalismi sünnikodu – see ideoloogia, mille vasakpoolsed on tänaseks suuresti kaaperdanud, sündis Suure Prantsuse revolutsiooni vereojades, andes samas vabadusi laiemale rahvamassile kui seda oli aristokraatia.
Nüüd on vabaduste ühiskond ummikus. Viimastel Prantsusmaa presidendivalimistel võitis senine president Emmanuel Macron suuresti tänu sellele, et hirmutas ühiskonda – kui te valite Marine Le Peni, kes nõuab mosleminaiste burkade keelustamist, võib tulla kodusõda.
Burka on teatavasti varjav riietusese mosleminaistele, et võõraste meeste pilgud naist ei näeks, seega on see läänelikus mõistes täielikult naiste õigusi piirav. Kuigi burkakandmise õigust nõuab ka osa mosleminaistest, lähtuvad nad pigem islami tavast ja nõudest.
Prantsusmaa jaoks ongi see põhimõtte küsimus – liberalismi sünnimaal ei tohiks riietusese, mille ainus fuktsioon on naist varjata, olla kuidagi aktsepteeritav ja seda ei saa kuidagi mahutada ka õiguse alla järgida omi traditsioone. Mustas silmapiludega kotis varjuv naine ei lähe kuidagi kokku loosungiga “Vabadus, vendlus, võrdsus!”
Kokkupõrge islamiga ei toimu ainult naiste õiguste raames, vaid nende eest tuleb kaitsta ka näiteks juute ja seksuaalvähemusi, keda islam samuti vaenab (homode kaitsmiseks kindlasti ei korraldatud ka 1789-1799. aastate suurt revolutsiooni). Kuna moslemid nõuavad ka üsna konservatiivseid šariaadiseadusi, siis on kokkupõrge suuremastaabiline.
2015. aastal kaitses Prantsuse ühiskond Charlie Hebdo kontekstis sõnavabadust ja suutis seda hoida. Mida rohkem aga saabub riiki moslemimigrante, seda rohkem elavad nad oma ühiskonnamudelis ja vähem läänelikus ning seda suuremaks muutub nende surve ilmalikule liberaalsele riigile. Prantsusmaa valitsejad on paraku valinud selle probleemi ees pea liiva all peitmise, nad tutistavad vaid pisut islamiäärmuslasi ja kõvasti rohkem islamiseerumise vastu võitlevaid “paremäärmuslasi” ning lükkavad reaalse kodusõja tulevikku.
Samas tuletagem liberalismist rääkides meelde, et Suur Prantsuse revolutsioon ja vabadusideoloogia tõid kaasa giljotiinide alt voolavad vereojad, kui aristokraatide pead korvidesse veeresid. Veres sündinud ideoloogia peaks ennast seal hästi tundma.
UU