Lääne-Euroopa elab muutuste ajal, mida võib eriti selgelt märgata Prantsusmaal. Katoliku kiriku mõju on kadumas, massiline immigratsioon muudab kogu maa ilmet. Die Welt vahendab Prantsuse politoloogi Jérôme Fourquet mõtteid sellel teemal.
Prantsusmaa suurlinnadest väljas võib veel kohata baskimütse kandvaid mehi, kaenla all baguette ja veinipudel, kuid seda, kui palju on Prantsusmaa viimase kahekümne aasta jooksul muutunud, illustreerib ehk kõige selgemini rahvusliku jalgpallimeeskonna koosseis. 1998. aastal jalgpalli maailmameistriks tulnud Prantsusmaa meeskonnas leidus mustanahaliste kõrval ka valgeid mängijaid ja tolleaegsed immigrandid või nende järglased olid uhked selle üle, et esindavad Prantsusmaad. Möödunud suvel taas jalgpalli maailmameistri tiitlile tõusnud Prantsusmaa meeskond enam seda nägu ei olnud.
Fourquet juhib tähelepanu asjaolule, et pikka aega vastandus katoliiklik Prantsusmaa vabariiklikule ja need kaks sammast olid riigi alustaladeks. Nüüd on need mõlemad sambad kokku kukkunud. „Massiline sisseränne on andnud sellele järjekordse hävitava löögi ja kiirendanud veelgi ühiskonna individualiseerumist,“ ütleb Fourquet.
Sellise n-ö antropoloogilise revolutsiooni tagajärgi võib kõige enam märgata suhtumisest inimkehasse. Muutunud on inimeste seksuaalkäitumine, abordid, homoabielud, kunstlik viljastamine – kõik need on verstapostid, mis tähistavad äärmuslikke muutusi ühiskonnas. Fourquet toob näitena ka ühe õpetaja tähelepanekud, kelle sõnul oli tema õpetajakarjääri alguses klassis harva mõni väljaspool abielu sündinud laps, kuid nüüdseks on vastupidi –enamik lapsi ongi sündinud väljaspool abielu.
Prantsusmaa kristlusest eemaldumisest kirjutas filosoof ja ajaloolane Marcel Gauchet juba 1985. aastal ja nüüd, 35 aastat hiljem, on see protsess Fourquet sõnul sisuliselt lõpuni viidud. Seda, et prantslased Pariisi Jumalaema kiriku põlengut nii südamesse võtsid, võib selgitada nn fantoomvaluga – leegid sümboliseerisid leina usu kaotuse pärast. Kirikus käijate arv on drastiliselt vähenenud. 1960. aastate alguses pidas 40% ristitud prantslastest end usku praktiseerivaks kristlaseks. Tänaseks käib pühapäeviti missal vaid 6% ristitud prantslastest. Kõigest ühe põlvkonnaga on preestrite arv vähenenud kahe kolmandiku võtta. Sama trendi jätkudes ei ole Prantsusmaal 30 aasta pärast alles enam ühtegi preestrit.
Fourquet sõnul on kristluse järgse ajastu üheks näiteks ka see, et vanemad ei pane enam oma lastele kristlikke nimesid. Fourquet ise on uurinud nime Marie kadumist. Selle asemel on nüüd poisslaste hulgas esikohal nimi Mohamed. Rahvastikuregistri andmetel ei esinenud 1950. aastatel Prantsusmaal araabia päritolu nimesid. „Praegu kannab 18,8% vastsündinud poisslastest araabia nime. Mõnel pool lausa pooled poisslastest. Prantsusmaast on saanud de facto multikultuurne ja multietniline ühiskond,“ ütleb Fourquet. „Meie riik ei saa enam kunagi olema ühiskondlikult ja etniliselt nii homogeenne nagu see oli 1970. aastatel.“
Pikka aega on multikultuurse ja muutunud riigi probleeme ignoreeritud ja alles viimasel ajal on hakatud rääkima sellest, et paljudes Prantsusmaa väike- ja eeslinnades on tekkinud paralleelühiskonnad, kus valitsevad üksteist etnilisel ja religioossel pinnal vaenavad inimrühmad, on hakatud rääkima sellest, et Pariisis leidub hulgaliselt kohvikuid, kuhu naised enam sisse minna ei julge ja et on olemas terve hulk mehi, kes keelduvad naisele tervituseks kätt andmast.
Allikas: Die Welt