Analüüsides president Kersti Kaljulaidi taasiseseisvuspäeva kõnet peab nentima, et paraku pole meie esimene leedi ei eriline kõne ega ka kirjamees/naine. Peale mõne üksiku säravama mõtte oli kõne ühiskonda lõhestav, rahvuskonservatiive sarjav, samuti lihtsale inimesele keerukas ja mis kõige hullem, sisutühi multikultuursust ülistav sõnadejada.
On teada, et paljude poliitikute kõned kirjutatakse nende nõunike poolt, kuid mõned teevad seda ka ise. Kuidas on lugu Kaljulaidiga pole teada, kuid eks kehv tulemus annab tunnistust ka kehvadest nõunikest.
Esmalt said oma jao rahvuskonservatiivid, keda süüdistati mitmes tõsises patus. “Sama veider tundub soov radikaalselt ja revolutsiooniliselt tagasi pöörduda aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem. Konservatiivsus on revolutsioonide vältimise kunst. Rahvusluse edendamise sildi all liberaalsete demokraatlike vabaduste mitmekülgne piiramine oleks järsk murrang, mitte mõistlik konservatiivne poliitika. Konservatiiv peaks hoopis otsima võimalust olla ajaloo sündmuste kulgemise kaarest nii palju ette informeeritud, et ilma järskude korrektiivideta kogu aeg tulevikuks pisitasa valmis olla.”
Milla ja kunas on rahvuskonservatiivid olnud vastu demokraatlikele vabadustele, kas nad tahaksid ahistada naisi ja lapsi? Sellisele meelevaldsele tarkuseterale annab tulla. Milleks on tarvis solvata ja pisendada Eesti suuruselt ja tähtsuselt kolmandat ning igati demokraatlikku erakonda, rääkimata siis tänust, et Eesti veel üldse kuidagimoodi rahvusriigina püsib ja pole mattunud pagulaslaine või venestamise võimu alla. Oma riigi ja rahva kaitsmine, euroopaliku kultuuriruumi ja väärtuste hoidmine ei ole mingi häbiasi, küll aga libekeelne pugemine Brüsselile, mis Kaljulaidile pikast tööperioodist sealmail ilmselt tugevasti verre ja pähe sööbinud on, et enam muud moodi mõelda ei suudeta.
Järgnes imelik arutelu okupatsioonist iseenda sees, ühe pulga peale seatud rahvuslus ja veganlus, mis jäi samuti sügavalt arusaamatuks sõnadevahuks. Samuti ei täpsustanud esileedi oma välja ütlemises seda, kas kaikamehed on ainult rahvuskonservatiivid või ehk ka sotsialistid, kes oma retoorikas esimestele julgelt ära teevad.
Kaljulaid ei näe mingitki konflikti rahvuslike ja globalistlike multikultiväärtuste vahel: “Ma ei näe mingit vastuolu rahvuslike väärtuste ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vahel. Vabandage, aga seda konflikti pole olemas.” Huvitav milles siis probleem, miks lõikavad asüülitaotlejad läbi just valgete naiste kõrisid, lasevad õhku lapsi ja sõidavad rekkaga inimeste sekka. Kus on see paljukiidet harmoonia tulnukate ja põlisrahvaste vahel? Sellest aga president vaikis – ei sõnagi ärevatest sündmustest meie põhjanaabrite juures ega mujal – vaikime maha ja ärme räägi, küll ununeb, küll laheneb, aga ei lahene ju tegelikult! Probleem tuleb ükskord ka meie õuele, meie tuppa ja pea seeliku alla peitmine siin ei päästa, kahjuks!
Selle asemel rääkis Kaljulaid side hoidmisest välismaale lahkunud lumehelbekestega. Kuidas ikka nendega kontakti hoida? No see on tõepoolest väga oluline teema, ent ehk oleks veelgi olulisem katsuda Kalev ja Linda koju tuua, teha elu Eestis paremaks, muuta kasvatust ja pöörata ausse traditsioonid ja väärtused, mis käest kaduma kipuvad nagu emakeel, isamaa, rahvusriik.
Ei, seda kõike on “meie” Kersti jaoks liiga palju! Las läheb kõik paljukiidet multikultiteed, isevoolu, totaalliberaalsete mullikeste saatel. Sellal kui siit kahetunnise teekonna kaugusel tapetakse inimesi peab meie eliit pidu ja hoiab suu kinni, aga eks vaikimine on samuti seisukoht. Tore oleks teada, mida lihtne eesti inimene sellest kõigest arvab?