EKRE poliitik Mikk Saar analüüsib president Alar Karise hiljutist visiiti Kasahstani ja hoiatab, et “uued logistikakoridorid” võivad osutuda ohtlikuks tagaukseks, mille kaudu varustatakse agressorriiki.
“President Alar Karise riigivisiit Kasahstani on saanud ametliku, fanfaaridega ehitud lõpu. Meile näidatakse pilte allkirjastatud memorandumitest, räägitakse Eesti sadamate “värava” rollist Kesk-Aasiasse ja uutest ärivõimalustest. Kuid selle klantspildi taga peitub ebamugav tõde, millest Kadriorg eelistab vaikida.
“Me peame vaatama kaardile ja tunnistama reaalsust,” ütleb EKRE poliitik Mikk Saar. “Kasahstan on Venemaa üks lähedasemaid liitlasi ja kuulub koos Venemaaga Euraasia Majandusliitu. See tähendab ühist tolliruumi. Tihti on reaalsus see, et Kasahstani jõuavad vaid paberid, füüsiline kaup aga “kaob” teel olles ja laaditakse maha otse Venemaal.”
Statistika ei valeta: anomaaliad kaubanduses
Juba alates 2022. aastast on lääneriikide statistika näidanud kummalist mustrit: eksport Venemaale kukkus, kuid eksport Kasahstani, Kõrgõzstani ja teistesse Kesk-Aasia riikidesse kasvas plahvatuslikult – kohati sadades protsentides.
“Kas me tõesti usume, et Kasahstani nõudlus Saksa pesumasinate, elektroonika või luksusautode järele kasvas üleöö kümme korda?” küsib Saar retooriliselt. “Või on tegemist klassikalise paralleelimpordiga, kus Kasahstan on vaid variisik, et toimetada kaup Moskvasse? Hiljutised raportid (nt Elem Groupi sattumine sanktsioonide nimekirja) kinnitavad just viimast.”
Eesti sadamad kui riskifaktor
Visiidi üks keskseid teemasid oli transpordikoridoride arendamine ja Eesti sadamate pakkumine Kasahstani kaubale. Mikk Saar näeb selles julgeolekuriski.
“Kui me avame oma sadamad ja raudtee kaubavoogudele, mille sihtkohaks on paberil ‘Kesk-Aasia’, siis me loome ideaalse kattevarju sanktsioonidest mööda hiilimiseks,” hoiatab Saar. “On naiivne loota, et Venemaa, kes kontrollib transiiti läbi oma territooriumi, ei lõika sellest kasu. Iga konteiner ja veoauto, mis läheb siitkaudu teele ja “kaob” Venemaa avarustes, on löök meie enda julgeolekule ja Ukraina vabadusvõitlusele.”
Väärtuspõhine välispoliitika või silmakirjalikkus?
Saar kritiseerib teravalt Eesti välispoliitika topeltmoraali. “Ühe käega anname Ukrainale abi ja nõuame Venemaa täielikku isolatsiooni. Teise käega surume kätt nendega, kes aitavad Venemaal isolatsioonist pääseda. President Karis peaks seisma Eesti põhimõtete eest, mitte legitimiseerima halli tsooni äriskeeme.”
Saar rõhutab, et Eesti ei vaja mitte häguseid “väravaid” itta, vaid selget ja kontrollitavat majanduspoliitikat.
“Me ei saa lubada, et Eesti riigipea visiit muutub tahtmatult reklaamiks marsruudile, mis toidab agressorit. Enne kui hõiskame 500-miljoniliste lepingute üle, nõuame vastust: millised on garantiid, et see raha ja kaup ei tööta lõpuks Venemaa heaks?”
