Prantsuse president Emmanuel Macroni võitlus islamismiga on kaasa toonud rünnakud tema pihta ka Euroopa vasakliberaalsest leerist.
Prantsusmaa võitleb islamiseparatismi, mitte islamiga, rõhutas president Emmanuel Macron vastuseks nüüdseks Financial Timesi kodulehelt kõrvaldatud artiklile, milles teda väidetavalt valesti tsiteeriti.
Macron ütleb kolmapäeval avaldatud kirjas toimetajale, et Briti leht süüdistas teda Prantsuse moslemite stigmatiseerimises valimiseesmärkidel ning nendevastase hirmu- ja kahtluseõhkkonna süvendamises.
“Ma ei lase kellelgi väita, et Prantsusmaa, tema valitsus soodustab moslemitevastast rassismi,” ütles president.
Financial Timesi korrespondent väitis teisipäeval avaldatud arvamusartiklis, et islamiseparatismi hukka mõistes riskib Macron soodustada Prantsuse moslemite suhtes vaenuliku õhkkonna teket. Artikkel kõrvaldati hiljem lehe veebiväljaandest ja selle kohale tekkis teade, et artikkel sisaldas faktivigu.
Macron vallandas islamimaailmas protestilaine pärast tunnis prohvet Mohamedi pilapilte näidanud Prantsuse õpetaja Samuel Paty jõhkrat tapmist, öeldes, et Prantsusmaa ei loobu mitte kunagi seadustest, mis lubavad jumalatteotavaid karikatuure. Islam keelab prohvet Muhamedi igasuguse kujutamise.
Nüüd hoiatas Macron kirjas Financial Timesile, et Prantsusmaal leidub endiselt ekstremismi kasvulavasid. “Teatud piirkondades ja internetis, radikaalse islamiga seotud gruppides õpetatakse meie lastele vabariigi vihkamist ja kutsutakse neid tema seadustele mitte alluma,” ütles president. “See on see, mille vastu Prantsusmaa võitleb: vihkamise ja surma vastu, mis ähvardavad meie lapsi – mitte iial islami vastu. Me oleme petmise, fanatismi, vägivaldse ekstremismi vastu. Mitte usu vastu.”
Sellest loost nähtub, kuidas Lääne-Euroopas vaadatakse ikka islamit ja sellest tulenevat äärmuslust täiesti eraldi, kuigi paljud analüütikud leiavad, et islam pole pelgalt usk, vaid on muutunud elulaadiks. See aga tähendab, et usulised põhimõtted on valdavad ka igapäevaelus ja suurte islamikogukondade teke Euroopas tähendab pidevat radikaliseerumisohtu nii sotsiaalsetel kui olmelistel alustel. Islamile tuginev poliitiline vool ehk islamism aga toob usulised põhimõtted ka poliitikasse, mis on euroopaliku ruumi jaoks samuti ohtlik.
Eriline on mõistagi rassismi mõiste järjekordne devalveerimine, kus usuvastasust defineeritakse rassismina.
Tähelepanuväärne on ka see, et rünnaku Macroni vastu tegi Briti ajaleht. Nimelt on Suurbritannias poliitiline islam tunginud sügavale poliitilisse süsteemi, kasutades Lääne nõrku kohti ära oma huvides. Näiteks pole kusagil mujal Lääne-Euroopas nii tugevat seadusandlikku baasi nn islamofoobia vastu, kui tugeva islamimõjuga Ühendkuningriigis.
Paljud moslemitest poliitikud on jõudnud võimusüsteemi nii Leiboristliku ja nüüd üha enam ka Konservatiivse partei kaudu, omades nii linnapeade kui ministrite ametikohti. Suurbritannias on sarnaselt Prantsusmaaga suured moslemikogukonnad ja -piirkonnad.
Analüütikud on väitnud, et Brexit pigem halvendas kui parandas valgete brittide olukorda, sest Euroopa Liidust lahkumisega ei kaasnenud suuremat rõhupanekut euroopalikele ja kristlikele väärtustele, vaid riigi multikultuurseks muutmine jätkub endise hooga, kuid nüüd juba kitsamas ja suletumas ruumis, kus migratsioon ei haju enam tagasi, laiali üle Euroopa.
Seega jääb Suurbritannia poliitilise islami taimelavaks ja neil jätkub veel tahet kritiseerida neid, kes sooviksid islamiinvasioonile piirid panna. Prantsuse president Macron aga peab võitlust islamismiga jätkama, sest äärmuslased raiuvad sealmail juba päid õlgadelt. (AFP-BNS-UU)