Uute Uudiste kaasautor Priit Tali ütleb oma arvamusloos, et alkoholi kättesaadavus ei tähenda tavaliselt seda, et kõik kukuksid kohe jooma – tavaliselt on asi pigem vastupidi.
“Mina olen alkohoolik. Hetkel küll juba kümme aastat nulltarbimisega, kuid mäletan vanu „häid“ aegu vägagi hästi. Oli perioode, kus mul sissetulek praktiliselt puudus, kuid seepärast ei jäänud igapäevane „ravim“ võtmata. Tõelise tahtmise korral oli võimalusi kuhjaga – alates taara korjamisest kuni pudeli eest mõne pensionäri küttepuude ladumiseni. Sisuliselt võib öelda, et alkoholile kulus 100% minu teenistusest.
Praegu on miinimumpalk Eestis kusagil 500 euro juures. Poolik viina maksab 7-8 eurot. Isegi iga jumala päev terve pudeli manustamise juures jääb veel pool palka alles. Ja uskuge mind – sellest on pühendunud joodikule küll ja rohkem!
Kui pudel maksaks 10-12 euri, ei jääks ükski tilk võtmata. Kui pudel maksaks 4-5 euri, ei saaks ühtki tilka rohkem võetud. See, kelle jaoks joomine on probleemne vajadus, ei varu tagavarasid, ei osta hulgi. Tema elab pudelist pudelini.
Need, kes võtavad ette sõidu naabrite juurde ja tulevad tagasi üle 1000 euri maksva pulmaviina laadungiga, kuna hoiavad nii 300-400 euri kokku – nemad ei ole probleemsed kodanikud. Neid ei ohusta surm maksakahjustustesse, nemad ei vedele poe taga.
Aus „põhikohaga“ joodik ei võta ette pikemat reisi kokkuhoiu nimel. Tema läheb kaugemale viina järele ainult siis, kui lähemalt kätte ei saa.
Rahva tervise kontekstis, alkosurmade kontekstis ei ole vähimatki vahet, kas pudel kesvamärjukest maksab poes 5, 10 või 15 raha. Kahe-kolmekordne hinnavahe on oluliseks motivaatoriks neile, kellel on tuntava kokkuhoiu nimel reaalselt ja kohe võimalik välja käia sadu (tuhandeid) eurosid. Ning inimesed, kes on selliseks tegevuseks piisavalt heal majanduslikul järjel, ei vaevle suurima tõenäosusega joomaprobleemide küüsis ning ei osale alkosurmade statistikas.
Alkoaktsiisi langetamine minimaalsele tasemele (kaotamine?) ei omaks mingit mõju tervise seisukohalt. Küll aga tõstaks oluliselt külapoodide käivet, lõpetaks raha viimise lätlastele ja tooks tagasi põhjamaised kunded.
Mis rahva tervist aga tulevikku vaatavalt oluliselt mõjutaks, see on joomise propaganda lõpetamine. Suitsetamise promomise saime likvideerida (kuna kohapeal tubakatootjaid ei ole). Alkoholireklaam käib täie hooga. Kellele rahva tulevate põlvede tervis tõepoolest südamelähedane on, selle jaoks oleks see teema mõtlemist väärt. Ükski noor ei haara pudelit, et sarnaneda kraavis vedelevale lakekrantsile. Küll aga tahab ta vägagi ligi pääseda alkoreklaamide pilkupüüdvates klippides nähtud ilusatele inimestele ja vahvale elustiilile. SEE on probleem, mis vajab süvenemist.
Lõpetuseks – küllap minuvanused mäletavad veel hästi Gorbatšovi aega, kui kõik viinakraanid keerati peaaegu täiesti kinni. Mis juhtus? Väikseid viinakööke kerkis nagu seeni pärast vihma, enamasti lihtsalt enda tarbeks. Lisaks tekkis peaaegu igasse külla oma „monopol“, kust 24/7 märjukese kätte sai. Kui palju tõusis tulu rahva tervisele?
Alkoholi kättesaadavuse ja hinna poliitika EI OLE tervise teema. See on puhtalt majanduslik temaatika.”