„Inimesed elavad koos. Kui nad teevad seda vabatahtlikult ning on seejuures õnnelikud ja rahul, siis ei saa ometi mitte kellelgi mitte midagi selle vastu olla. Ainult väga rikutud mõttemaailmaga kodanikku võiks see häirida.
Kooseluks, koos elamiseks on – nagu me kõik teame – erinevaid võimalusi. Üks variant sobib ühele, teine sobib teisele.
Mõned on abielus, kuid elavad erinevates riikides ja kohtuvad mõnekuuliste vahedega. Mõned elavad ühises kodus ja isegi töötavad koos, kuid ei ole oma kooselu mingil moel registreerinud. Mõned on oma vastastikused õigused ja vastutuse fikseerinud notariaalsete lepingutega. Mõned on lisaks riiklikule registreerimisega ka kirikus laulatatud. Kindlasti on veel variante. Kõigile ühtmoodi universaalselt sobivat ja meelepärast lahendust ei ole ja ei saagi olla.
Kuid eelnevast tulenevalt on ühemõtteliselt selge, et abielu on AINULT ÜKS võimalus õnnelikult koos elamiseks. Kui see oleks AINUS võimalus, siis ju praktikas muid kooselusid ei eksisteeriks. Millest omakorda järeldub, et rahuldavaks kooselu vormistamiseks ei ole mingit vajadust abielu olemust muuta.
Mistahes institutsiooni muutmiseks saab loogiliselt olla vaid üks mõistlik põhjus – kui selle institutsiooniga otseselt seotud inimestele (või nende absoluutsele enamusele) see institutsioon senisel kujul enam ei sobi.
Kui praegused abieluinimesed ja kohe-kohe abielluma hakkavad paarid leiaksid, et selline abielu ei ole enam hea ja õige, siis oleks igati õigustatud ka selle institutsiooni remont, kohandamine, uuendamine, muutmine, kasvõi likvideerimine.
Kui abieluga MITTE seotud inimesed sellist remonti soovivad, siis ei saa see olla küll mingiks arvestatavaks argumendiks.
Kuivõrd kooselu vormistamiseks, registreerimiseks, tagatiste loomiseks objektiivselt juba ON lisaks abielule muid võimalusi, mida ka reaalselt kasutatakse ja mis tagavad inimestele vajalikud või soovitud õigused, siis uute vajaduste tekkimisel on loogiline, loomulik ja igati aktsepteeritav luua VEEL ÜKS võimalus.
Erinevates foorumites ja aruteludes olen korduvalt küsinud – nimetage kasvõi ÜKSAINUS reaalne ja praktiliselt tarvilik õigus (võimalus), mida on võimalik saada AINULT abielu kaudu ning mis samas EI oleks võimalik mõne muu juba eksisteeriva või vajadusel loodava õigusregulatsiooniga. Ja mitte keegi, mitte kordagi ei ole sellele küsimusele vastanud! Ei saagi vastata, sest mitte ühtegi sellist õigust ei ole olemas, mille realiseerumise ainus tingimus oleks senise abielumõiste muutmine.
Abielu olemuse ja põhimõttelise aluse muutmiseks ei ole ühtegi ratsionaalset põhjust ega vajadust. See saab olla (ilmselt ongi) ainult kellegi emotsionaalne jonn või siis lausa patoloogiline soov traditsioonilisest perekonnas lugu pidavatele inimestele koht kätte näidata.
Ma ei ole suuteline sundima ennast uskuma, et selline jonn või tahtmine on kõigil neil kümnetel tuhandetel, kes toetavad vastavat petitsiooni ja nõudmisi. Ilmselgelt ei ole nad lihtsalt vaevunud mõtlema, et samasoolistele paaridele on võimalik täiesti valutult anda absoluutselt kõik vähegi vajalikud õigused ilma abieluinstitutsiooni rikkumata ja ilma abielus olevatele inimestele haiget tegemata. Nad on liiga pealiskaudselt kuulanud propagandat ja lasknud ennast pimestada täiesti valelikest loosungitest võrdsuse ja ahistamise kohta.
Aga mis oleks, kui hakkaks ise mõtlema?“
Priit Tali, kolumnist