EKRE kaasautor Priit Tali soovitab rõõmu tunda sellest, et meil on naiselikud naised ja mehelikud mehed, mitte aga viia alla naiselikkuse tõelist väärtust.
“Selle mõtiskluse päises on üks pilt. Vaadake seda paar sekundit ja …
Üha enam võtab ühiskonnas võimust jutt sugude võrdsusest, alavääristavast suhtumisest naistesse, seksismist ja muust säärasest. Öelda kena daami kohta „naine“ – see moondub kollektiivses teadvuses põlguseks, negatiivseks osutamiseks, peaaegu seksuaalseks ahistamiseks.
Mida teevad aga naised ise, et sellist julma suhtumist pisutki ohjeldada ja tagasi tõmmata?
Vaatame nüüd veelkord seda pilti. See on üks mitmetest kümnetest Vabariigi vastuvõtu piltidest, avalik galerii on kõigile kättesaadav. Kuigi näod ja moed vahelduvad, on põhimõtteline kompositsioon kõigil piltidel sama – maksimaalse äärmuseni on rõhutatud naiselikkuse ja mehelikkuse erinevused.
Ma tahaksin väga-väga loota ja uskuda, et kõik need naised ei ole vaimse vägivalla ohvrid. Seetõttu võtan vaikimisi eelduseks, et nad tulid vastuvõtule vabatahtlikult ja ka lõid ennast üles vabatahtlikult ning oma soovide kohaselt.
Kleitide lõige, soengud, ehted, meik, kehakeel – kõik toob esile ühemõttelise naiselikkuse, täielikus kontrastis kõrval olevate härradega. Miks, miks ometi on daamid nii teinud?
Miks selliste vastuvõttude järel pühendavad ka soliidsed uudistesaated (kõikvõimalikest ajalehtedest-ajakirjadest rääkimata) eraldi saatelõike daamide garderoobi tutvustamisele? Miks õnnelikult õhetavad asjaosalised ise särasilmil reporterile selgitavad, millise disaineri käest ja millise summa eest on kaunis välimus saadud?
Kui liikuda vastuvõttude glamuurist argiellu, siis ei ole pilt ju samuti põhimõtteliselt erinev. Reeglina on igapäevane dekoor pisut mugavam, pisut praktilisem, pisut odavam, pisut vähem silmatorkav, kuid siiski eksimist mittevõimaldavalt naiselik. Väga-väga harva kohtab isikuid, kellega on vaja mõned minutid vahetult suhelda, et tema soolisest kuuluvusest aru saada.
Absoluutne enamus naistest ei tee hommikuti enne kodust väljumist midagi, et oma sugu varjata. Vastupidi – antakse endast parim, et seda rõhutada. Miks ometi!?
Kunstripsmed, push-up, kallid soengud, huulepuna ja muu sarnane – kui paljusid mehi saaks neis asjus „süüdistada“? See kõik on naiste pärusmaa, vabatahtlik ja pidev toimetamine ühel ainsal eesmärgil – demonstreerida, esile tuua, rõhutada endas kõike NAISELIKKU. Ja seejärel …
Ja seejärel ollakse nördinud, kui tänulikud mehed seda kõike nautides ja hinnates suhtuvad naistesse kui … naistesse!
Vaadake veel korra seda pilti. Vaadake neid kahte daami. Kas nad siis ei ole suurusjärgu võrra silma rõõmustavamad ja õilsalt kenamad, kui nende kõrval seisvad tümikad (sorry, poisid!)? Ja mina peaksin siiralt neid tümikatega võrdsustama!? Kas need daamid TÕEPOOLEST ja südamest sooviksid, et kogu ühiskond näeks ning tajuks neid täpselt samade emotsioonide ja mõtetega, nagu nende ülikonnastatud saatjaid?
Mina igatahes keeldun! Sest ma tõesti usun, et need daamid seda ise ei tahaks.
Minu jaoks sugude võrdsust ei eksisteeri. Et mees on pisut madalam ja nõmedam, see on väike asi. Eelkõige on naine ja mees totaalselt ning vääramatult ERINEVAD.
Ning sotsiaalse suhtumise tasandil hakkan ma võrdsusest mõtlema sel aastal, mil presidendi vastuvõtu pildigaleriid vaadates tekib vastusena klassikatsitaadile „Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole naine!“ reaalne küsimus „Ei tea, kumb?“.”