Liibanonis sündinud käitumisteadlane Gad Saad on üks maailma tuntumaid haritlasi. 2026. aastal oli ta sunnitud moslemite ja progressistide tagakiusamise tõttu Kanada suurlinnast Montrealist kolima Ameerika Ühendriikide Mississipi osariiki.
Professor Saad on ise kõige karmimal kombel läbi elanud arengud, mis käivad kaasas kristliku rahva hea tahtega, kes lubavad kodumaale massiliselt kolida moslemitest “põgenikel”.
Gad Saad sündis 1964. aastal 13. oktoobril Liibanonis juudi perekonnas. 1975. aastal põgenes ta moslemite elajalikkuse eest perega Kanadasse. Professori enda elukäigu kirjelduse kohaselt oli ta ta koos perega 1975. aasta oktoobris sunnitud Liibanonist põgenema, kuna islam tahtis neid ära tappa. Fatah röövis tema vanemad ja kohtles neid äärmiselt rängalt. Saadide kodu Beirutis hõivasid Iisraelist põgenenud araablastest moslemid (nn “palestiinlased”).
Samuti pidi Liibanonist põgenema Gad Saadi naise pere, kuna moslemid tahtsid nad ära tappa. Tema esivanemad põgenesid Armeenia genotsiidi eest, kuna islam tahtis nad ära tappa. Saadi vanavanemad põgenesid Süüriast, kuna islam tahtis nad ära tappa. Tema näälu perekond põgenes Aleksandriast Egiptuses, kuna islam tahtis nad ära tappa.
Saad koos perekonnaga oli sunnitud Montrealist ära kolima, kuna islam tahab neid ära tappa. Professorile esitatud ähvarduste tõttu pole tal viimased kaks aastat olnud võimalik koduülikoolis õpetada ja tööl käia.
Saadide pere kolib Mississipi osariiki. Professori uus töökoht on Mississipi Ülikooli Declaration of Independence Centeris (mõttekoda Iseseisvusdeklaratsiooni Keskus), kus ta lubab kaitsta “Ameerika Ühendriikide inimõiguseid ning vabadusi ideoloogiliste rünnakute eest”.
Professor Saad on kirjutanud eesti keeleski ilmunud raamatu “Mõistuse parasiidid”, milles seletatakse põhjalikult lahti, miks progressiusk, mida läänemaailmas kehastab ühispartei, on raske ajuhaigus ja ülikoolid suuremas osas ajupesuvabrikud.
Tänavu ilmus temalt raamat “Enesetapjalik empaatia”, milles professor selgitab, kuidas ühispartei progressiusu ajupesu on suure osa lääne ühiskonnast niisugusel määral loomastanud, et suure asendamise ja DIE (mitmekesisus, kaasamine ja õiglus) eest on päris märkimisväärsed rahvahulgad valmis džotile viskuma.
Lühidalt kujutab enesetapjalik empaatia, et koledal kombel emantsipeerunud naised tervitavad avasüli enda vägistajaid, varjavad sadade tuhandete ohvritega vägistamisdžihaadi ja eidestunud progressiusklikud mehed arvavad kõige sellise peale, et 70-punktise IQ-ga Saheli islamistist saab Euroopas arst või insener.
Viimased enesetapjaliku empaatia näited ehk kuidas ühispartei tegutseb sihikindlalt lääne tsivilisatsiooni hävitamise nimel, on Euroopa Liidu migratsioonipakt, Hispaania sotsialistliku valitsuse kuni pooleteise miljoni ebaseadusliku moslemist sisserändaja amnestia ja Ceuta ekstsessid.
Karol Kallas