Prokuratuur on Eestis muutumas institutsiooniks, mis kaotab läbi erinevate uurimiste ja kohtuasjade üha enam ühiskonna lugupidamist ning muutub sellise ühiskonna võrdkujuks, millest Eesti väljus 33 ja pisut enam aastat tagasi.
Õhtuleht kirjutab: “Prokuratuur ei taandu oma sõnadest: vägistamine on kahtlemata vastik, kuid ei pruugi kaasa tuua tervisekahju.”
Aluseks on vägistamislood Pihlakodu Tabasalu hooldekodus, mille kohta kirjutab meedia, et ehkki kriminaaluurimine selgitas välja, et Pihlakodu Tabasalu hooldekodu vägistamisloos oli ohvreid rohkem kui kaks, ei näe prokuratuur hooldekodul endal mingit süüdi.
„Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju,“ kommenteeris menetlust juhtinud prokurör Arika Lepp Ekspressile. See kommentaar jahmatas avalikkust, mitte ainult õiguseksperte, vaid ka seksuaalvägivallaga tegelevaid spetsialiste ja tavalisi Eesti inimesi. Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Priit Heinsoo on seisukohal, et vanemprokuröril oli seda öeldes õigus.
Eesti inimesed tunnevad niigi oma õiglustunnet riivatuna pidevate uudiste kaudu, kus eluaegse vanglakaristuse saanud mitmikmõrvareid lastakse vabadusse, nüüd aga selgub, et küüniline on ka prokuratuur – Eesti justiitssüsteem on samas amoraalses vabalanguses nagu kogu ühiskond.
Kuigi väidetakse, et see juhtum jahmatas üdini kogu ühiskonda, on üsna tõenäoline, et ei õiguseksperdid, seksuaalvägivallaga tegelvad spetsialistid, sotsiaaltöötajad, naisõiguslased ega keegi muu seda asja põhjalikult käsile ei võta, prokuratuur on ju ühiskonnas võrdsetest võrdsem ja tsiviilkontroll tema üle puudub. Asi hääbub tõenäoliselt samamoodi, nagu patsientide halb kohtlemine Südamekodude Värska hooldekodus.
Mida rohkem sellised JOKK-juhtumeid juurde tekitatakse, seda vähem on riiki, õigusriigist rääkimata, ja pole ka midagi siin enam kaitsta.
Siinkohal tuleb kindlasti toonitada, et need võimupoliitikud või toiduahelas olevad inimesed, kes mõistavad hukka “prokuratuuri ründamise” või kinnitavad, et meil on kindel õigusriik, on ise selles süsteemis sees ja “proks” töötab nende kasuks või nad on kõik ühes mestis. Sellest, et “õigusriik” on jutumärkides, saavad nad aru siis, kui nad süsteemiga pahuksisse satuvad ja “õigusriiki” oma turjal tunda saavad, nagu Reps või Laanet.
Sotsiaalmeedias võtab juhtunu sarkastiliselt kokku Lauri Jürgenson: “Eesti areneb õigusriigina pikkade sammudega õiges suunas edasi ja seda on tore tunnistada.
Lisaks sellele, et konservatiivse frondi inimesed kohtutes haledalt lutti saavad (paljude retoorikainimeste ja süvaliberaalide rõõmuks), näitab positiivseid arenguid ka viimatine hooldekodu kohta käiv otsus.
Veider üldse, et see kohtuni jõudis sest õigussüsteem oleks võinud ka käituda nii nagu Marko Mihkelsoni puhul ja teha nägu, et kui kõik toimus sanitari valvsa pilgu all, siis need väikesed elulised/mängulised episoodid kuriteokünnist ei ületagi.
Aga ka praegune kohtu hoiak ja kindlameelsus oma seisukohtades sisestab lootust, et kui mõnel reformierakondlasel tekib laibakuuris tahtmine veidi oma kogemuste piire avardada, siis ilmselt saab seda teha jõustruktuuride heakskiitva ümina saatel.
Teadmine, et vägistamine polegi iga kord väga halb tegevus, annab üllatusseksi entusiastidele kindlasti indu juurde oma spordiga tegelemiseks. Tuleb olla lihtsalt ettevaatlik, et oma patsiendil hambaid välja ei löö ja ülearu palju sinikaid ei tekita.
Ma arvan, et see on igati tore eeltöö peatselt siia saabuvate moslemimaade kirurgide ja erialaspetsialistide hüvanguks. Eks neid üksikjuhtumeid, millele tähelepanu pöörama ei peaks, saab olema hulgim aga see on nende kultuuriline eripära.
Muus mõttes aga… on endiselt kõik hästi!”