Miks protseduuriline?
Sest Jüri Ratas eksib: kõik EKREkate protseduurilised küsimused on õige koha peal! Riigikogu esimees peab liikmeid kaitsma ministrite rünnakute, laimamiste ja solvamiste eest! Riigikogu liikme küsimus ministrile ei ole ministri ründamine, vaid seaduslik aru pärimine tema tegevuse (või tegevusetuse) kohta, aga kui minister vastuse asemel hakkab küsijat otseselt ja isiklikult (või tervet erakonda) tümitama, siis see ON ründamine, ja selleks ei ole infotunnid mõeldud!
Ja kui riigikogu esimees seda ei tõkesta, siis on liikmetel ainuke võimalus seda ise teha nende protseduuriliste küsimuste kaudu. Miks peavad infotunnist rahvale kõlama jääma peaministri alatud ja kohati lausa piinlikult rumalad valed?
Ja protseduuriline on ka mu kirjutis, selleks, et öelda: kõik punane laim EKRE aadressil, eriti valimiste vahetisel eelõhtul, on kuri ja pahatahtlik laim ja emotsionaalselt ülesköetud võimuiharate hüsteerikute sonimine. Võite mind uskuda, ma olen juba nii vana küll, et suuta hea ja kurja, tarkuse ja lolluse vahel vahet teha.
Juba mitmel korral on Kaja Kallas riigikogu infotunnis meile öelnud, et tema elab teises maailmas, mitte selles, milles elame meie.
„Ma ei tea, mis maailmas teie küll elate…“
Üks normaalne eestlane võiks talle vist vastata: tead, tüdruk, meie jälle ei tea mitte, mis maailmas sina küll elad ja miks!
Tema muigab ülbelt oma rahva eksistentsiaalsete murede peale (mis ta ise on meile nimme kaela saatnud) ja kirjeldab meile oma maailma, kus kõik on hästi ja kus inimesed on eluga rahul.
Jah, kolmekümne aastaga on peamiselt reffide kägistavate käte juhtimise all kavalalt ja kenasti valmis ehitatud Eesti riigi ülemine korrus, kus rõõmsa vahukihina Kaja Kallas koos oma erakonnaga ilmselgelt elab ise ja kus elab kogu reffide hästi paikapandud toiduahel. Ja nende jaoks ongi kõik meie hinnatõusud ja kõrgendatud maksud täiesti normaalsed. Nende elus ongi normaalne see üksteise pidev vastastikune röövimine, sest nad on endale selleks osanud luua sobivad sissetulekud. See on nende süsteemisse sisse kirjutatud.
Aga rahvas ei mahu sellele ülemisele korrusele, rahvas elab all, kus aknad lasevad tuult läbi ja seinad ragisevad, sest ähvardavad aina paisuva ülemise korruse raskuse all kokku variseda. Ja rahvas ei tahagi sinna ülemisele korrusele, tema tahab normaalset elu normaalses maailmas!
Eriti alatu on see poliitmarionett, kes meile ise on selle räige maailma ehitanud, ja kui me nuriseme, et meie tahaks ka natuke normaalsemalt elada, siis vastab ülbelt: mis maailmas teie küll elate, mina ei ela selles teie maailmas, kus elu läheb järjest halvemaks ja maksud suuremaks.
Järjest nähtavamaks saavad meie võimuaparaadi inimvaenulik sisu ja kogu tegevuse lõppeesmärk: inimlikkuse hävitamine, inimese alandamine lollist tarbijast ahvi tasemele. On see nüüd juba kiire lõppmäng?
Aga nad unustavad ühe tõe: saatan ei premeeri oma ustavaid jüngreid, ta hävitab nad, tema kratid teevad lõpuks omade hulgaski puhta töö.
Me ei vaja mitte rohelist pööret, vaid valget. Pimedusest valgusse, ahnusest ja vihkamisest loomulikku inimlikkusse. Ebanormaalsusest normaalsusse. Headusse, aususse ja armastusse!
Meie vaimne keskkond on tohutult palju rohkem saastatud kui looduslik. Inimesed on õpetatud üksteist oma huvides ära kasutama ja lausa röövima. Ja seda nimetatakse ettevõtlikuks äritegevuseks. Ja poliitikud teevad suurte sulide kaitseks seadusi.
Inimesed sunnitakse klassikalisi väärtusi põlgama ja kõrvale heitma, nende asemele surutakse väärtusteks kõiksugu hälbed ja maaniad. Uueks normaalsuseks on kuulutatud ebanormaalsus. Uks on avatud, järjekord on ukse taga, inimlikkuse hävitamise progress ei peatu.
Ühiskond on nagu perekond, igaühel peaks seal olema oma koht ja ülesanne. Arukas poliitik tegeleb selle perekonna elu korraldamisega nii, et igaüks tunneks end selle vajaliku ja väärika liikmena.
Ühiskonnaelu, poliitikat ja majandust peaks olema võimalik korraldada nii, et see toimiks nagu ühtne süsteem, ilma erilise välise juhtimise ja pideva kontrollimiseta, igaüks täidaks rõõmuga oma kohust ühiskonna ees ja saaks selle eest vastu temale vajalikul määral hüvesid, mida loovad tema kaaskondlased.
Meie maailm on nii tagurpidi, et valus on vaadata. Kes seda ei näe, on kas pime või väga loll.
Kõik Eesti Energia lisatasud ja hinnatõusud on puhas ahnus ja ebaausate ärikate, eetilises mõttes lootusetult rikutud inimeste mahhinatsioonid. Ükski normaalne riik sellist rahva röövimist ei lubaks. Eesti Energia on riigiettevõte, ja selleks peab ta ka jääma. Ja elekter on tänapäeval inimõigus, mitte mingi luksuskaup, mille peale ahnusest hulluks läinud rikkurid omavahel kaarte mängivad.
Riik on kohustatud kõikidele inimestele kindlustama taskukohase hinnaga elektri! Ilma igasuguste isiklike aina „uuenevate“ lepingutevariantideta! Tasu tohib küsida ainult elektrienergia eest, kõik lisatasud tuleb ära kaotada! Kas poleks veider, kui kauplused hakkaksid meilt nõudma ukseavamistasu või põrandakulumistasu?
Arukas poliitik tänapäeval kuulab hoolega kirikut, sest seal on veel alles ettekujutus inimlikust inimesest. Jumalanäolisest inimesest. Rumal ja ahne poliitkarjerist loomulikult sarjab ja tõrjub kirikut, sest tema tahab inimestest teha mõistuseta tarbijad ja kuulekad maksumaksjad.
Me nimetasime Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks, aga kurjus, mis tänapäeva maailma valitseb, on mõõtmatult võimsam ja hävitavam.
Liberaalia kiik on üle võlli aetud ja inimese tumedamad instinktid on mõistuse kontrolli alt valla päästetud ja võimule lastud. Me oleme tõepoolest sõjas, aga mitte vene vastu, vaid meid täielikult hävitada püüdva kurjuse vastu, mis on võtnud lausa hiiglaslikud mõõtmed ja ajanud oma kombitsad sügavale ja kõrgele võimukoridoridesse.
Meil on vaja hakata uuesti kasvatama inimlikku inimest, ehitama inimlikku ühiskonda. Normaalsuse alusele, mitte meie pattude, hälvete ja isekate tujude järgi.
Seda võiks nimetada valgeks pöördeks, pimedusest valguse poole liikumiseks!
Teeme esimese sammu sel teel: valime EKRE meid valitsema!
Viskame üle parda kõik liberaalsed hullused ja hakkame taas homo sapiensideks! Äratame igaüks üles oma pikast poliitilisest stagnatsioonist uinutatud mõistuse ja südame! Uskuge, mõnus on tunda end taas väärika ja vaba isiksusena!
See on meie ainuke ja võib-olla tõesti kõige viimane võimalus! Valge pööre!
Malle Pärn