Uued Uudised

Provokatsioonierakonna esimees: mida halvemini töötab süsteem, seda rohkem oleme me kohustatud seda pimesi usaldama

Eriti valimisteni jäänud viimastel päevadel toimub Eestis ka midagi poliitilise striptiisi taolist: mõned võimu sisse pürgijad tahavad olla võimalikult rohkem nähtavad ja kasutavad selleks kõiki võimalusi, mida suudavad välja pigistada peavoolumeediast. Paraku võimenduvad sel ajal ka nõdrameelsus ning vaimuhaigused.

Kui tegelane on tõesti andekas, koloriitne, erudeeritud, tal on hea fantaasia ja ta teab, kuidas köita potentsiaalsete valijate tähelepanu, siis tulevad need etteasted talle kindlasti kasuks ja ehk ei hakka nii väga vastu ka kogu sellest askeldamisest juba parajalt väsinud valijatele.

Kui aga isikul pole tegelikult mitte midagi öelda peale pähetuubitud üldiste fraaside, banaalsuste ja kellegi nupukama jutupunktide, jätab ta vahel lausa kohtlase mulje.

Nii juhtub aina sagedamini ka Eesti 200 uue esimehe Lauri Hussariga, kes juba tunnistas üles ja raius seda ka valimisklippidesse, et tema erakond ei ole mitte iseseisev poliitiline jõud oma tõekspidamiste ja programmidega, vaid reformierakonna ripats, puudel või mantlihoidja.

See meenutab nõukogudeaegsete toidupoodide kommet, kui sa palusid näiteks kaaluda 300 grammi doktorivorsti, sulle lõigati üks korralik jupp, mis osutus mõnevõrra kergemaks, ja siis visati kaalule lisaks ka mingeid vorstiriismeid, paar viilu, et õige kaal täis saada.

Aga kui Lauri tahab olla oravate vorstijupi kannikas, siis on see tema valik – loodetavasti mitte valijate oma.

Kui aga mees räägib sellise poliitilise kõrguse saavutamiseks terve mõistuse seisukohalt täiesti kriminaalseid rumalusi, siis tekkib küsimus väljaandele, kes sellist jama avaldab. Kui avaldab Delfi, siis need küsimused on muidugi retoorilised. Aga hakkad tõsiselt muret tundma – mis saab Eestist, kui tüüri juurde sattuvadki mõttekehvuse kerekad kehastused?

EPL pakkus meile täna „Päeva teema“ (!) pähe loo „Lauri Hussar: e-valimisi peab usaldama. Eilne tõrge võis olla katse vähendada usaldust riigi vastu“.

Kui tegemist on puhttehnilise „tõrkega“, siis selgitage palun vähem tarkadele lugejatele, kuidas võib juhuslik süsteemitorge olla katse? Või see inimene tahab tõsimeeli väita, et eile keegi spetsiaalselt saboteeris e-valimiste süsteemi selleks, et kõigutada riigi usaldusväärsust? Kas ta saab ikka aru, et siis on ju tegemist tõsiseima julgeolekuprobleemi ja diversiooniga? Et mingi tegelane või grupp tegelasi juhib pahatahtlikult Eesti Vabariigi valimissüsteemi sõja ajal? Ja seetõttu võib ju vabalt riigi etteotsa sattuda seltskond Toom-Stalnuhhin-Peterson?

Mis loogika kohaselt peaksime me pärast tõsist tõrget usaldama e-valimisi rohkem, aga mitte vähem?

Ma ei tea, kas Lauri Hussar saab sellest küsimusest aru, kuid tähtsam on see, et sellest saaksid aru eesti valijad, kes peaksid jääma nüüd tõsiselt mõttesse.

Muidu näeme veel tõesti meie riigi eesotsas Laurit ja tema piraatlaeva kirjut meeskonda.

https://www.youtube.com/watch?v=jIWO2_-PDGM

Ivan Makarov

Exit mobile version