Ajakirjanduses levib juba pikemat aega uudis, et Ukraina kavatseb mobiliseerida kuni pool miljonit meest. Neil on vaja sõdureid, et vastu seista Kremli märgatavalt suuremale sõjamasinale ja elavjõudu vajab toimimiseks kogu sealne sõdiv ühiskond. Sõnades Ukrainat toetav Eesti on ühtäkki teises leeris.
Peaminister Kaja Kallas: “Meie seisukohast on neil (Ukraina sõjaväekohuslastel – toim.) õigus siin olla, kui nad vastavad kehtestatud reeglitele. Kui nad on siia jõudnud, siis Euroopa Liit on andnud neile ajutise kaitse. Seetõttu ei tee meie kindlasti omalt poolt midagi, et neid välja anda.” (BNS)
Siseminister Lauri Läänemets: “Eesti ei otsusta, kes ukrainlastest ning millal ja kas üldse peaks minema oma kodumaad kaitsma.” (Ministri sotsiaalmeediapostitus)
Kuhu jäi nüüd Ukraina-patriotism? Samas kirjutavad ju lehed, et see riik vajab hädasti mehi…
Võimalikud desertöörid võttis Eesti küll igasuguste piirangute ja kontrollita vastu, aga välja neid anda ei kavatse. Ainus moment, millest poole suuga pobisetakse, on see, et kui Ukraina peaks just nõudma… Kaja Kallas tambib sinna otsa, et ei anna, neil on ajutine kaitse.
Kellele on see kasulik, et Ukraina mehed välismaalt tagasi koju ei jõua ja Ukraina armee loodetust väiksemaks jääb? Ikka Vladimir Vladimiripojale, kelle nimigi ütleb: vladi mir ehk valitse maailma.
Kaja Kallas on sõnades kõva Ukraina abistaja ja Eesti vähesed relvadki annab ta ära, aga kui Ukraina abistamine nõuaks suuremat tegevust (desertööride väljaselgitamine), on pidurid kohe peal. Pealegi on Eestis umbes 35 000 sõja ajal saabunud ukrainlast, kes ajutist kaitset pole isegi mitte küsinud (86 000 inimest on siseministeeriumi andmetel öelnud, et jäävad Eestisse, vaid 50 000 on taotlenud ajutist kaitset).
Kui jutuks on Ukraina tõsine abistamine, hääbub Kaja Kallase valitsuse aktiivsus olematuks. Putin võib rahul olla – Eestist Ukraina rindele ukraina mehi ei lähe. Eesti vasakpoolne-liberaalne valitsus ei luba seda.
Uued Uudised