Saates “Räägime asjast” olid seekord saatejuhtideks Mart Helme ja välisreisil oleva Martin Helme asemel Urmas Reitelmann, kellest viimase “personaalküsimus” saigi pikemaks jututeemaks.
Nimelt näris peavoolumeedia terve selle nädala Urmas Reitelmanni kunagiste ütluste kallal. Asjaosaline ise selgitas, et tollane jutuajamine toimus piiratud kasutusega sotsiaalmeedia keskkonnas ja tegu oli tema privaatpostitustega, mida tulnuks vaadata kogu arutelu kontekstis, mitte teatud katkeid välja kiskudes. Arutelu toimus 2015. aastal rändekriisi haripunktis.
Urmas Reitelmanni sõnul algatas üks arutelusse imbunud inimestest lihtsalt provokatsiooni, viies asja nii kaugele, et osalejad ütlesid ägestudes ka teravamalt – ja pärast seda algas professionaalne materdamine tema suunal pihta, jätkudes ka nüüd, ENPA delegatsiooni moodustamise aegu. Saatejuhi sõnul aga lendas vasakradikaalse meedia algatus neile endile ventilaatorisse, sest nad tegid temale kadestamisväärset reklaami – nüüd pole Eestis inimest, kes Urmas Reitelmanni ei tea.
Mart Helme sõnutsi on selliste süüdistuste algatajaks erakonnad, kes on opositsiooni jäänud, eriti impotentne, nürimeelne, saamatu ja kõiki teisi oma hädades süüdistav Reformierakond, kelle esimees Kaja Kallas süüdistas veel sellelgil nädalal valitsust maksukaoses. Paraku on just praegune valitsus saamas migratsiooni kontrolli alla renditööjõu sissetoomist piirava seadusega – liberaalide loodud korralagedusega jäi riik selles sektoris ilma 14 miljonist eurost maksurahast, mida olnuks vaja põllumeestele top-up-toetusteks.
Saatejuhid tõid välja selle, kuidas opositsioon on hakanud rikkuma Riigikogu kirjutamata häid tavasid – nimelt otsustavad erakonnad ise, kelle nad esitavad omalt poolt ENPA-sse, NATO-sse, EL-i struktuuridesse ja mujalegi, ning teised erakonnad aktsepteerivad seda. Nüüd aga on sotside ja reformarite poolt loodud pretsedent, et hea tava enam ei kehti, see aga on ohtlik – näiteks on hea tava seegi, et komisjonide aseesimeesteks, (välja arvatud paar komisjoni, sealhulgas korruptsioonivastane komisjon, kus nad saavad esimeesteks) määratakse opositsiooni esindaja, et tasakaalustada koalitsiooni ülekaalu. Nüüd võivad sellised asjad opositsiooni algatuse tõttu kaduda.
“Sellise pretsedendi lõi juba enne Reformierakonda poliitilise sõnumiga pusas Riigikogusse ilmunud president Kaljulaid, kes marssis minister Marti Järviku süütuse presumptsiooni jalge alla tallates valitsuse kinnitamiselt välja – ta võttis emotsionaalselt endale õiguse mitte järgida tavasid ja seadusi ning lähtuda oma ideoloogilisest paradigmast,” sõnas Mart Helme. “Riigipea puhul on tasakaalustav roll paratamatu – kas Inglise kuninganna tuleks mingi poliitilise sõnumiga riietuses?”
“Reformierakonnal oli 17 aastat kuldne põli, ambroosia ja nektar voolasid, ja nüüd, kus seda enam pole, kohtab sellist hüsteeriat nende poolt üha rohkem, kus võpatatakse ja kiljutakse iga asja peale, et nüüd on kaos,” võttis Urmas Reitelmann kokku.
Mart Helme sõnul on täna tegu vasakliberaalide mässuga demokraatia ja pluralismi vastu, saavutamaks olukorda, mis oli enne 2015. aastat ja mille rikkusid ära võimule tulnud Donald Trump ning alanud Brexit. Valges ehk angloameerika ja euroopalikus maailmas on vasakliberaalide ideoloogiat tabanud kriis ning seetõttu on nad asunud demokraatia vastu mässama.
Urmas Reitelmann lisas, et konservatiivid vaatavad progressivistide peale leebe kaastundega ega ütle, et neil tuleb suu kinni panna, kuigi vasakliberaalid soovivad kliimaneutraalsuse sildi all taaselustada sõgedat sõjakommunismi. Mart Helme sõnul meenutab toimuv nõukogude aega, kui inimesed aeti tänavatele imperialismi vastu protesteerima, lubades väärata tolle sepitsused – nüüd proovitakse samamoodi väärata kliimamuutusi.
“Viimase valitsuse infotunni ajal kiljatas üks naissaadik, et kas te mõtlete, millisesse maailma te jätate meie lapsed – tundub, et hüsteeria on mingi piisknakkuse kaudu ka meie Riigikogusse jõudnud,” märkis Urmas Reitelmann.
Mart Helme sõnul mõtleb ta laste peale, kuid mitte ideoloogiliselt, vaid pragmaatiliselt – Eesti teeb oma keskkonna heaks ka hüsteeriata palju, kasvõi hea jäätmekäitluse kaudu. Ta lisas, et Euroopa peaks kliima nimel investeerima puhastesse tehnoloogiatesse ja toetama innovaatilisi arenguid, mitte pidama kliimavõitlust ideoloogiliste jaburuste kaudu – praeguste kliimapiirangutega kaotab Euroopa Liit majanduslikus konkurentsis varsti isegi Venemaale.
“Ma olen eurooplane ja ei taha, et meil oleks kliimaneutraalne sõjakommunism, mis muudab meid Kolmandaks maailmaks,” sõnas ta, tuues negatiivseks näiteks Saksamaa, mille valitsused on kliimahüsteerias eriti hulluks läinud. Eesti võiks tema sõnul olla peamistel saastajatel abiks tagajärgede kõrvaldamisel, kuid me ei lähe kaasa vasakliberaalide ideoloogilise kliimarevolutsiooniga, mis on juba omaette religiooniks kujundatud – seni juhtideoloogiaks peetud liberalistlik ideoloogia on kahtluse alla seatud ja selle eestvedajad on hirmul, algatades enda päästmiseks hüsteeriapuhanguid.
Urmas Reitelmann tõi välja kaks fakti EL-i kliimaneutraalsuse mõttetusest: esiteks viivad ettevõtjad tootmise üle Aasiasse ja teiseks märkis BBC hiljuti uudistes, et viimase kümne aasta jooksul pole Maa kliima muutunud, vaid on stabiilne – seda näitab ka maailmamere keskmine temperatuur, mis on viimase 30 aasta madalaim.
Mart Helme sõnutsi on ka akadeemikud kliimahüsteeriaga kaasa läinud, nad järgivad ainult teatud vaatepunkte ega arvesta teisi – see on Sorose ja teiste temasuguste rahastuse nõue, et lähtuda tuleb ainult ühtedest andmetest. “Demokraatia tervis on väga halb, kui ideoloogia ronib igale poole, ka teadusesse,” lõpetas ta.