Mind ajendas kirjutama hiljutine traagiline õnnetus, kus elektritõukerattaga sõitnud laps kaotas elu. Sellise uudise järel tekib paratamatult küsimus: kas me saame midagi teha selleks, et järgmise raske õnnetuse järel ei peaks jälle küsima, mida oleks saanud teha teisiti?
Elektritõukerattad on linnapildi tavaline osa. Enam ei panegi neid eriti tähele, kuni näeme midagi, mis sunnib järele vaatama. Näiteks täiskasvanut, kes sõidab tõukerattal koos väikese lapsega, laps seisab ees ja hoog on päris korralik. Minus tekitab selline vaatepilt külmavärinaid. Mitte sellepärast, et ma kiirust kardaksin. Vastupidi, mulle meeldib kiirus, aga tean ja tajun, kui vähe on mõnikord vaja, et olukord käest läheks. Auk teel, lahtine kivi, ootamatult ette astuv jalakäija või üks vale liigutus ja enam ei loe, kui heaks sõitjaks ennast pead.
Elektritõukerataste ohtudest on räägitud sellest ajast peale, kui need linnapilti ilmusid. Teame, et kiirus loeb. Teame, et turvavarustus kaitseb. Teame sedagi, et elektritõukeratas ei ole mänguasi. Aga millal me midagi teeme?
Minu arvates võiks Rakvere siinkohal olla eestvedaja. Enne järgmist tõuksihooaega võiks linn algatada ja kutsuda ühe laua taha koolide, Politsei- ja Piirivalveameti, Transpordiameti, lapsevanemate, õpilaste ja rendiettevõtjate esindajad. Mitte selleks, et pärast koosolekut tõdeda, et probleem on olemas, vaid selleks, et leppida kokku konkreetsed sammud.
Kõigepealt tuleks vaadata, mis toimub konkreetselt Rakveres: kus tekivad kõige ohtlikumad olukorrad? Kas koolide ümbruses, kesklinnas, ülekäiguradade juures või kergliiklusteedel? Milliseid rikkumisi politsei kõige sagedamini näeb? Mida märkavad õpetajad ja lapsevanemad? Ja kindlasti tuleb kuulata noori. Räägime õpilaste probleemidest liiga sageli ainult täiskasvanute omavahelises ringis. Kui tahame nende käitumist muuta, peaksime kõigepealt mõistma, miks käitutakse ohtlikult. Miks sõidetakse kahekesi? Miks ei kasutata turvavarustust? Kas ohtudest tegelikult saadakse aru või tunduvad täiskasvanute hoiatused lihtsalt järjekordse manitsusena?
Kui elektritõukeratas on saanud noorte tavaliseks liikumisvahendiks, peab ka liiklusõpetus ajaga kaasas käima. Ma ei usu eriti sellesse, et paneme lapsed klassiruumi, räägime neile, et tuleb olla ettevaatlik ja loeme sellega töö tehtuks. Miks ei võiks koolides korraldada praktilist ohutusõpet, mis toimub koolipäeva osana, mitte laupäevase perepäeva või vabatahtliku üritusena? Paraku ei jõua nädalavahetusel korraldatud perepäevadele alati need noored, kelleni sellise tegevusega kõige rohkem jõuda tahame. Kui soovime, et õpe jõuaks võimalikult paljude noorteni, tuleb see viia sinna, kus noored on, kooli ja koolipäeva sisse. Ja kindlasti ei peaks see olema järjekordne loeng. Noor võiks turvalises keskkonnas ise kogeda, kui kiiresti tõukeratas pidama saab, kuidas kiiruse kasvades pikeneb pidurdusteekond ja kui vähe jääb aega ootamatule takistusele reageerimiseks. Üks praktiline kogemus võib õpetada rohkem kui kümme korda kuuldud manitsus.
Aga kust peaksid koolid selleks elektritõukerattad ja vajaliku toe saama? Siin näen peamist rolli linnal. Linn ei pea ise tõukerattaid ostma ega koolitusi läbi viima, kuid saab olla algataja ja koostöö korraldaja. Kui linn lubab oma avalikus ruumis elektritõukerataste kasutamist, peaks tal olema ka selge huvi, et neid kasutataks võimalikult ohutult. Kohaliku omavalitsus ei peaks piirduma ainult sellega, kus tõukerattad sõita või parkida tohivad. Linnavõim saab olla see, kes paneb koostöö toimima.
Renditõukerataste pakkujate kaasamine on siin võtmetähtsusega. Neid võiks kaasata ohutusõppe korraldusse ja läbiviimisse, nendega võiks arutada võimaluste üle, kuidas teostada tõhusamat vanuse kontrolli, võimalust piirata kiirust automaatselt piirkondades, kus risk on suurem ja mõelda sellele, et kui klient tänavalt tõuksi rendib, siis kust saaks samal ajal kiivri jms.
Loomulikult ei saa Rakvere muuta liiklusseadust ega otsustada üksi kõiki elektritõukerataste kasutamise reegleid. Osa küsimusi kuulub riigi pädevusse. Aga see, et kõike teha ei saa, ei tähenda, et midagi teha ei saa. Rakvere on minu arvates paraja suurusega linn, et proovida midagi päriselt ära teha. Selleks ei ole vaja kirjutada suurt projekti ega kulutada meeletuid summasid. Alustada saab lihtsatest asjadest: selgitada välja ohtlikumad kohad, kuulata noori, teha koostööd koolide, ametiasutuste ja rendiettevõtjatega ning viia praktiline ohutusõpe koolipäeva sisse.
Elektritõukerataste teema kerkib tavaliselt eriti teravalt esile siis, kui juhtub raske õnnetus. Mõnda aega räägime sellest palju ja siis läheb elu edasi. Kuni järgmise korrani. Kõiki õnnetusi ei ole võimalik ära hoida. Aga kui meie tegevuse tulemusena paneb mõni laps järgmisel kevadel kiivri pähe, jätab sõbra tõukeratta peale võtmata või võtab ohtlikus kohas hoo maha, on sellest juba kasu. Hiljutine traagiline õnnetus näitas taas, kui rängad võivad olla ühe hetke tagajärjed. Õnnetuse järel on alati lihtne küsida, mida oleks saanud teha teisiti. Tahaksin, et me ei jääks ainult küsima, vaid teeksime ka midagi ära!
Arvo Suurmaa, EKRE