Radikaalfeministid üritavad ikka ja jälle üle oma varju hüpata ja sellest tuleb välja piinlik soust.
Radikaalse naisõigusluse eesmärgiks on alati olnud “vabanemine patriarhaalse ühiskonna ikkest” ja selle nimel on nad ka paljaste rindadega ringi marssinud. Vaba riietus ja välimus on naisõiglusluse üks põhipostulaate.
Mitte enam. Itaalias, Austrias, Saksamaal, Prantsusmaal ja mitmel pool mujal, kus mosleminaistel on keelatud või tahetakse keelata nägu katva riietuse kandmine, on feministid viskunud “prügikottide” kaitsele, seda väitega, et traditsioone peab austama. Samas, kui jutuks on kohalik kultuur ja traditsioonid, siis nende hoidjaid nimetavad nad kohe “paremäärmuslikeks natsionalistideks”.
Muidugi peab, aga Euroopasse tulnud ja siin endiselt burkade, nikaabide ja hidžaabide alla peidetud naised ei tee seda üldjuhul vabast tahtest, vaid seda nõuab nende islamiühiskond, mille nad on kodumaalt siinsetesse suurtesse islamikogukondadesse kaasa toonud ja maksma pannud. Kindlasti on omajagu ka traditsioonidest kinnipidavaid naisi, kui teiste üle valitseb siiski endiselt islami patriarhaatlik sund.
Mitteislami päritolu aafriklannad kannavad näiteks euroopalikku riietust, aga mosleminaised üldjuhul katvat riietust, vähemalt juukseid varjavat rätti. Euroopas on tavaline pilt, kus mees on teksades ja T-särgis, naine aga nõudlikus moslemiriietuses – mees ei järgi traditsioonilist riietust, küll aga naine. Miniseelikus ja dekolteega araablannat lihtsalt ei näe.
See traditsioonide jutt on marufeministidel varuks seetõttu, et nad ei julge ka Euroopas islamimeestele kallale hüpata ja neid fuurialikult “toksilises maskuliinsuses” süüdistama hakata. Moslem keeraks lilla pea ja ninaneetidega olevusel lihtsalt kaela kahekorra. Hoopis ohutum on euroopa mehi kontsadega maadligi taguda, need enam vastu ei hakka.
Liberaalses Euroopas peaks olema sugude võrdsus ja kõrgel tasemel naiste õigused, aga vähemalt mosleminaistel neid õigusi pole, seda ka “vabas ühiskonnas”. Esiteks on sisselubatud agressiivne islam liberaalide “oma”, sest see elulaadi tasemel olev religioon on “mittevalge” nähtus ja sobib liberitele. Seetõttu ei olda sajaprotsendiliselt ka Iraani ja Afganistani naisi toetamas, sest need mässavad mullade ja ajatollade vastu, kes juba ka Euroopa mošeedes valjult kisendavad ning šariaadipolitsei tänavatele saadavad.
Marufeminism tegutseb liberaalse Lääne mugavustsoonist ja poliitilise kaitse all. Seal, kus naiste õigusi ka tegelikult pole, võitleb teistmoodi naisõiguslus, kannatav ja kaotusi kandev ning neid radikaalfeministid oma õdedeks ei tunnista.
