Tuulepargi eriplaneeringuid tuleb nagu seeni pärast vihma. Neid plaanitakse nii maale kui merele, vahele külvatakse ka mõned polügoonide, kaitsetööstusparkide ja kaevanduste planeeringud jms. Osa tuulealasid on omavalitsused plaaninud juba varem oma üldplaneeringutesse, teised tekivad üleöö – ja lõppu ei paista.
Oma argitoimetuste kõrval ei jõua inimesed sellel kõigel üldjuhul kätt pulsis hoida, veel vähem riigi või miljarditööstuste ekspertidega vägikaigast vedada. Isegi kui vaielda ja koguda üle tuhande allkirja, sõidetakse rohepöörde lippu all neist üldjuhul tuimalt üle – seda nii arendaja, omavalitsuse, riigi kui ka kohtu tasemel. Erandlikeks näideteks võime tuua ehk Vinni, Lääne-Nigula ja Põhja-Sakala valla, mis on asunud rahva poolele, kuid isegi nende poliitiline tahe lükatakse kohtus kõrvale ja karavan läheb edasi.
Mida siis teha?
Nagu Risti tuulepargi juhtumi puhul selgus, ei oma volikogu otsus ja 1100 allkirja Eesti kohtu jaoks mingit kaalu, sest see pole nende hinnangul piisav avaliku huvi tõend.
Seega tuleb inimeste ja nende kodude kaitseks teha järgmine samm ja võtta appi Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses (KOKS) sätestatud võimalus – RAHVAKÜSITLUS.
Seda teed läheb Lääne-Nigula vald. Teemakohase eelnõu andis möödunud Pärnu volikogu istungil sisse ka EKRE fraktsiooni (eelnõu ja seletuskiri lisatud allpool).
Pärnus ajendas meid seda eelnõud koostama 1300 elaniku petitsioon Paikuse tuulepargi vastu. Põhimõtteliselt visati südamerahus see hulk allkirju prügikasti ning Isamaa eestvedamisel kehtestati Pärnumaal järjekordne tuulepargi planeering. Edasi seisavad kohalikud elanikud selle vastu omal rahakotil kohtus.
Vältimaks seda masendavat stsenaariumi tulevikus, annab nimetatud eelnõu elanikele otsedemokraatia abikäe ja omavalitsusele kaitse, et arendajad ei saaks nende eitavat otsust kohtus nagu kaardimaja kokku kukutada.
Eelnõus on sätestatud, et rahvaküsitlus tuleb korraldada, kui vähemalt üks protsent omavalitsuse elanikest on esitanud vastava petitsiooni. Üheprotsendine nõue tuleneb kohalike omavalitsuste korralduse seadusest (KOKS) ja Pärnu puhul on see umbes 500 inimest. See annab selged suunised vastava korra väljatöötamiseks ning pabersedelitel läbiviidava küsitluse ettevalmistamiseks.
Kahjuks pole omavalitsuse tasemel võimalik teostada rahvahääletust, mille tulemus oleks volikogule siduv ja kohustuslik, siiski on see lootust andvaks abivahendiks. See on oluliselt tugevam argument kui petitsioon.
Eks näis kuidas meil järgmisel Pärnu volikogu istungil selle uue korra kehtestamisega läheb.
Üleskutse teistele omavalitsustele
Pärnu näitel tuleks sama eelnõu võtta arutluse alla ka teistes omavalitsustes, kellel rahvaküsitluse korda hetkel veel kehtestatud ei ole. See loob selge protseduuri petitsioonidega arvestamiseks ja hoiatab arendajaid, et kohalikku kogukonda võetakse tõsiselt. Loomulikult tekitab usaldust ka tänaste volikogu suhtes, kes iganes seal täna võimul on.
Mõttekoht riigikogulastele
KOKS ei anna omavalitsusele võimalust korraldada siduvat rahvahääletust ning samasisuline säte puudub ka planeerimisseaduses. Seega saab omavalitsus piirduda vaid rahvaküsitlusega, mis näitab küll ülekaalukat rahva huvi, kuid on volikogule vaid soovituslik.
Eriplaneeringute või üldisemalt planeeringute osas tuleks omavalitsustele õigusi juurde anda – õigus korraldada siduvaid rahvahääletusi. Seda muidugi elektroonilise hääletuse vältimisega, kasutades vaid pabersedeleid.
Robert Kiviselg, Pärnu linnavolikogu EKRE fraktsiooni esimees
Ülesande_andmine_rahvaküsitlus