Teisipäevane pomm-teema on uus eksikülaline Ukrainast ja sellega kaasnev, ning sellest kihab ka sotsiaalmeedia. Mõned näited.
“On asju, millest ma Eestis elades kunagi aru saama ei hakka. Praegu on üks neist: täna hommikul linnas ringi liikudes ja erinevate inimestega kohtudes sain aru, et vene/ ukraina/ kelle iganes droon on inimestele korda läinud.
Rohkem kui droon on aga korda läinud:
– segased seletused: Narva ütleb “kriis”, Michal+Pevkur, et “ohtu pole”;
– mõttetu mõmin erinevate nn liidrite ja ekspertide poolt, kaitsekomisjonidelt ja jumalteab mis palgaallikatelt;
– kriisiabi on kokku jooksnud – ärge helistage;
– palve elanikele, et kui midagi nägite, rääkige meile ka (ERR, valitsus, sõjavägi, parlament jm);
– kui keegi äkki selle drooni üles leiab, andke teada (oota, me siis ei oska seda otsidagi kogu selle kalli kraamiga, mille pärast me makse tõstsime? Et see polegi mingile filmilindile jäänud?);
– kui leiate, ärge näppige – võib plahvatada = me ei tea, mis elukas see oli.” (Tuuli S.)
Ohuhoiatustest: “Sellisest hoiatamisest pole mitte mingit kasu. Varjuda saad vaid voodi alla. Siis tekib küsimus, et miks seda üldse tehakse?
Esiteks, et endalt vastutus maha võtta. Aga on ka sügavam eesmärk. Hirm on see mis rahva alluma paneb. Ja hirmuõhkond nüüd muidugi süveneb ja süveneb. Seega võib rahva paljaks röövida. Halvemal juhul ka maa sisse pommitada. Ning rahvas vaid tänab selle seest.
Kuidas jõuab droon Eesti õhuruumi, on väga asjalik küsimus. Aga vastu kuuleme kaitseministrilt vaid häma ja juttu, et see ongi normaalne. Kuidas droonid välja näevad radaripildil, pidi olema lausa sõjasaladus. Mugav nagu e-valimised. Kõik on salajane ja ära uuri!” (Taivo Sepp)
“Vaatasin eile üle pikkade kuude Rossia1 telekanali õhtusi uudiseid ja hakkas päris kõhe.
Ukraina kasutab Eesti õhuruumi Venemaa ründamiseks. See on otsene oht Venemaale eriti, kui sihtmärgid asuvad Eesti piirist ainult kümnete kilomeetrite kaugusel.
Kui venelased otsustavad nüüd neid ründavaid lennuaparaate hävitada Eesti kohal, siis ei saa neid selles keegi süüdistada: oht läheneb Eesti suunalt ja Eesti ei tee mitte midagi selle tõrjumiseks.
Ukrid seavad meid tiblade märklauaks suure mõnuga ja teadlikult. Nende elulistes huvides on NATO riik sõtta tõmmata, sest amide fookus ja ressursid liiguvad Lähis-Itta.
Reformierakonna ja teiste libedikest sõjapedede märg unistus hakkab tõeks muutuma – Eesti on päriselt sõtta sisenemas.” (Urmas Reitelmann)
“Kas saite hoiatuse? Õhus oli 5 drooni. Kas kõik teavad, kuidas ja kuhu varjuda? Kas lapsi võib üldse kooli saata? Ja kas selline saabki olema meie igapäev? Valitsus räägib riigikaitsel vaid numbritest SKP-st. Ma ei näe, et need numbrid töötavad. Kuhu kaob riigikaitsesse makstav raha? Mis saab siis kui droonid lõhkevad elumajades ja alajaamades? Taro kiitleb, et ilus lõke?! Kas kuhugi Eestisse tekkis ka siseminister Taro “ilus lõke”?” (Evelin Poolamets)
“Mõnikümmend minutit enne Tartus maandumist tegi Helsingi-Tartu liinilend kannapöörde, nemad teadsid, mida Eesti kodanik veel ei teadnud. Tavainimestele tuli drooniohu hoiatussõnum kell 03:15. Lendurid sellel liinilennul said info ca 00:45.
Kuid mida teadis meie kaitseväe luure ilmselt tunduvalt varem. Mis kasu on teavitussüsteemist, kui enne käib pauk, inimesed hukkuvad ja hoiatus ohust tuleb 3 tundi hiljem? Kas meie valitsus teeb Ukrainaga droonide lennutamisel koostööd või stardib siit otse mõni? Kes on andnud inimeste ohtu seadmiseks taolise loa?
Ballistiliste rakettide puhul puuduks eelhoiatus täielikult. Tänapäeval on paljudel riikidel ülehelikiirusel lendavad raketid, mis pool maakera läbivad 15 minutiga…” (E. P)
