Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant ja Toompea Haridusseminari üks vedajatest Jaak Uibu, D.Sc., kirjutab Kaarel Tarandi äärmiselt ebaõnnestunud rahvastikuprobleemide käsitlusest.
“Kuu aega tagasi ilmus ajalehes Sirp peatoimetaja Kaarel Tarandi artikkel kurjakuulutava pealkirjaga: “Ääremaad hülgame niikuinii” ja selgitava alapealkirjaga “Uus rahvastikuprognoos sunnib alustama puhtalt lehelt ka regionaalpoliitikas.” Rahvastikustatistikas võhiklik Tarand on oma terava sarkastilise sule ja ühe õhtuga nii palju möödalaskmisi kokku keeranud, et nende lahtiharutamine võib teisel mehel võtta terve kuu.
Põhimõtteline erinevus on selles, et kui Tarandi töö on riiklikult tasustatud ja levitatud, siis tema vigade paranduse eest ei maksa keegi, rääkimata levitamisest. Siiski lausrumalust rahvastikust maha vaikida ei tohi ja nii see artikkel Tarandi äpardumisest sündis.
Tarand kirjutab: “Eestlaste vältimatu väljasuremise asjatundjate ja muude pessimistide meelehärmiks avaldas statistikaamet enne jaani uue rahvastikuprognoosi aastani 2080. Põhistsenaariumi järgi elab Eestis 60 aasta pärast 1,2 miljonit inimest, aga mitte miljon või veel vähem.”
Saame ette heita, et Tarand kasutab temale omast üleolevat sõnavara nende inimeste vastu, kes tunnevad muret oma rahva tuleviku pärast. Ta võib ju ka lausa irvitada nende üle, sest tunneb end positsioonil kindlana.
Juba kultuuriminister Urve Tiidus teatas viis aastat tagasi, et Eesti meediapoliitika aluseks on ajakirjanduse sõltumatus ja toimetusvabadus. Sedasama kinnitasid peaministri büroo ja kultuuriministeerium ka käesoleval aastal. Niisiis võib meedia desorienteerida lugejat niipalju kui kulub, järelvalvet ei ole. Kui keegi tahakski tõde ja õigust jalule seada, siis seda peavoolumeedia ei avalda.
Mille vastu Kaarel Tarand siis patustab? Ta eksitab lugejat sellega, et kasutab statistikaameti 20. juuni pressiteatest vaid rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi ja vaikib kolmest ülejäänust. Ei usu, et ta teeb seda teadlikult, pigem võhiklikkusest. Ta ei ütle, et halvima variandi puhul on rahvaarv Eestis aastal 2080 vaid veidi üle 900 tuhande inimese. Missugune prognoos realiseerub, sõltub rahvastikuprotsesside arukast juhtimisest riigis, s.o. sihipärasest ja süsteemsest rahvastikupoliitikast.
Statistikaameti rahvastikuprognoosi esitlusel käsitleti erinevaid variante ja ka pressiavaldus ajakirjanikele andis viited prognoosi variantidele. Tarand oma pealiskaudsuses vaikis nende olemasolust, uskus vaid üht ja panigi paratamatult puusse.
Mis aga juhtuks, kui riigihalduse minister Jaak Aab usuks Kaarel Tarandit? Õnneks on Sirp nii väikese levikuga, et vaevalt ta valitsusametnikke köidab. Teine asi on loomeinimestega, kes Sirpi vajavad ja kui nemad sealt väärinfot saavad, siis see on juba halb. Nad saavad Tarandilt tuge, et Eesti depopulatsiooniga ei pea arvestama ja nad võivad oma loomingus vabalt edasi trallitada.
Statistikaameti pressiteade ei käsitle eestlaste arvu ja osakaalu vähenemisest, teeme seda siis siinkohal. Tuginedes statistika avalikele andmebaasidele, on eestlaste arv vähenenud iseseisvumise järgselt ligi 60 tuhande inimese võrra, mis tähendab ju Eesti mitme linna jagu inimesi. Paraku ka eestlaste osakaal näitab vähenemist – 2010. aastal osakaal oli 69,2 % rahvastikust ja 2019 alguses 68,5%. See vähenemine on hiiliva iseloomuga ja seepärast progressiusku Tarand ei teadvusta prognostiliselt mittesoovitavat trendi, mis ühel hetkel ka Sirbi väljaandmise teeb mõttetuks.
Ei saa mööda minna rahvatervise tähtsamaist tähtsamast näitajast – sündimusest viimastel aastatel. Möödunud aastal rõõmustasime, et sündimus oli peaaegu kuuesaja sünni võrra suurem kui see oli 2017. aastal. Selle taga nähti käivitatud toetuste ja maksusoodustuste mõju peredele. Kui võrrelda sündimust tänavu esimesel poolaastal ja eelmise aasta samal ajavahemikul, siis on see käesoleval aastal neljasaja juhu võrra väiksem kui 2018. Kas keegi võttis peretoetused ära?
Muidugi mitte, aga see näitab, et rahvastikutaaste on hulga keerulisem kui laste muretsemine vaid toetuste abil. Kõik see kinnitab, et rahvastikuministri problemaatika on nii komplitseeritud, et vastutust ja osalust rahvastikutaastes panna ühe ministri õlule on poolik samm koalitsioonileppes.
Oleme pakkunud Toompea Haridusseminari 13. juuni 2019 töökoosolekul seda vastutust jagada teiste ministeeriumidega, aga arvamused ja hinnangud meie ettepanekute kohta on veel esialgsed. Igatahes Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni esimees Jaak Valge toetas üldjoontes meie ettepanekuid. Seminari märksõna on – tippametnike ja ametnike koolitus rahvastikutaastes. Vaja on välja töötada rahvastikutaaste süsteemi kontseptuaalsed alused, mida peaks algatama rahvastikuminister.
On lausa skandaalne, et rahvastikukriisi seisundis meie peavoolumeedia on olnud vaid poolharitud kõrvaltvaataja. Kui kajastab, siis poolikult ja seisundi suhtes eufemisme kasutades. Ka akadeemilise taustaga demograafid kirjutavad ja kõnelevad ikka veel rahvastiku arengust, kuigi tegemist on silmnähtava taandarenguga. Peatoimetaja Tarandi puhul tuleb aga teda ka kiita, et ta oma lihtsameelsuses ebakompetentsust ei varjagi, vaid laob kõik välja, milles ta ei orienteeru. Kui juba praegu rohkem kui pool Eestist on asustamata, siis ei sobi naljatada, et ääremaad hülgame niikuinii.”