Rahvuskonservatiive süüdistatakse sageli selles, et nad ei hooli keskkonnast, on võõraste vihkajad või näevad naisi ainult köögis süüa tegemas – miski ei saa tõest kaugemal olla. Nad lihtsalt ei lähe pseudoteemadega kaasa.
Olen hingelt keskkonnakaitsja, metsa- ja loomasõber ning mures kaduvate Arktika jääväljade pärast, kuid mitte kunagi ei ühineks ma ei Greta Thunbergi jüngrite ega ühegi rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooniga.
Ma ei tervita ühtki Toompeal piketeerivat noort ega karusloomakasvatuste sulgemist nõudvat aktivisti, sest nende tegevuse taga ei näe ma midagi muud kui mugavusruumist tehtavat eitamist. Kui kohtume nendega prügikoristusel või kodutute loomade varjupaigas, siis räägime edasi.
Keskkonnakaitsjate tegevus on destruktiivne, läbi mõtlemata, hüsteeriline ja reaalsusi eirav. Thunbergi järgides võib saavutada puhta Maa, kuid näljas ja vaesuses vaevleva inimkonna. Kogu nende seltskonna sõnum on ideoloogiast kantud, ähvardav, sundiv ja hirmutav, kusjuures niiditõmbajateks on need, kel on kliimavõitlusest kasu saada.
Ma olen igati naistele võrdsete õiguste ja võimaluste tagamise poolt ning kaitseksin neid ka enda elu hinnaga vägivalla eest, aga ma ei toeta mingeid Pakosta moodi ideoloogilisi võrdsusvolinikke ega inimõiguste keskusi, ning mitte kunagi ei ühineks ma naisi kaitstes mingi marufeministliku organisatsiooni tegemistega.
Minu jaoks lõpeb võitlus naiste õiguste eest seal, kus algab nende vastandamine meestele, nagu teevad seda feministid, ja sugudevahelise sooneutraalsuse propageerimine. Mina kaitsen ja toetan mehena naisi, mitte sootuid olevusi ega naissõdalasi.
Minu pärast võivad geid elada mu naaberkorteris ja tänavalt omasoolist suudelda, aga ma ei hakka kunagi olema tolerantne, kuni avalikel tänavatel toimuvad ebameeldivad geiparaadid (tehtagu seda äärelinnas või staadionil, kus see kedagi ei häiri), omasoolisuspropagandat surutakse jõuliselt ühiskonda, lasteaedadesse, koolidesse ja kultuuri ning homoseksuaalsus muudetakse mingiks normaalsuseks, isegi ülimuslikuks. Homosid on ühiskonnas 5-10%, ja nende nähtavus olgu samades raamides.
Omasooiharus on kõrvalekalle normaalsusest ehk eluandvast heteroseksuaalsusest, see on kuivanud oks elupuul, ja kui praegu kipub meid Maal ülearu olema, siis rasketel aegadel, mil neli viimsepäevaratsanikku inimkonda niidavad, jääme me ellu ikkagi vaid tänu meestele ja naistele, nagu kogu loodus jääb ellu vaid tänu isas- ja emasisendite olemasolule.
Ma olen alati valmis toetama inimesi, kes kannatavad sõdade, haiguste, nälja ja kliimamuutuste tõttu, kuid mitte kunagi ei toeta ma nende toomist “abistamiseks” minu kodumaale ja nende jõudeelu korraldamist meie maksumaksja rahakotil. Olen nõus aitama ainult neid, kes üritavad ka ise oma mingil põhjusel elukõlbmatuks osutunud kodumaa korda teha ja seal elu jätkata.
Ma ei vihka teisi rahvaid, kuid armastan oma rahvast selleks liiga palju, et ohverdada eestlaste turvalisus, tema keele- ja kultuuriruum, kodumaa ja rahvuskeskkond võõraste päästmiseks, kes ise pole selleks midagi teha suutnud.
Inimene ei pea olema “foob” või vihkaja, kui tema põhimõtted on kantud elutervest ja -jaatavast mõttelaadist. Pigem on vihaõhutajad need, kes loomulikku tahet maailma aidata millekski äärmuslikuks, ideoloogiliseks või perversseks muuta tahavad. Kahjuks on armastus, inimlikkus, keskkonnateadlikkus ja muu inimkonda saatev hea nende tõttu ülepolitiseeritud ning ideoloogiate tööriistaks saanud.
Kahju on vaid neist õilsatest ideedest ja ettevõtmistest looduse, loomade ja ka inimsoo kaunima osa kaitsmisel, kui kõik mingitel ideoloogilistel kaalutlustel pea peale pööratakse – nii jäävad paljud potentsiaalsed toetajad neist võitlustest eemale.
Jüri Kukk, toimetaja