“Neljarealiste maanteede ehitusele on uue valitsuse poolt pidurid blokki löödud. Oleme olukorras, kus veerand sajandi jooksul ei ole suutnud normaalseid sõiduteid ehitada riigi kõige tähtsamate linnade vahele. Sealjuures ei räägi mitte tuhandete kilomeetrite pikkustest magistraalidest, vaid paarisaja kilomeetri pikkustest jupikestest. Samasugused on vahemaaad mõne suurlinna linnaosade vahel. Ja seal on tegemist mitmerealiste kiirteede, mitte tavalise maanteega.
Et olukorra absurdsust eriti reljeefselt esile tuua, tuletame meelde, et ülemöödunud sajandil ehitati siinsamas Eestis Balti Raudtee, pikkusega 416 kilomeetrit. Ehitati muldkeha, raudtee, rajati 151 silda ja 21 raudteejaama. Tööd teostati labidate ja hobusevankritega.
Kogu töö tehti ära ÜHE AASTA JA KOLME KUUGA. Meie ei ole suutnud mitukümmend korda pikema aja jooksul ehitada muud kui mõnikümmend kilomeetrit maanteed, kasutades tänapäevast ehitustehnikat ja materjale. Kas see on mõistusepärane?
Meie riigi tähtsamate linnade vahel on sisuliselt metsavaheteed. Kitsad, käänulised, täis ohtlikke pimedaid kurve, kus on kümnete kilomeetrite pikkuseid lõike, kus aeglasemast sõidukist on võimatu ilma riskita mööduda. Teed, mis neelavad aega, närve ja inimelusid. Tammume aastakümneid nagu kanad takus. Peale arutama hakkamise üle arutamise ei jõuta kusagile, kuna otsustajad on ühed ja samad. Parematest paremad, kelle kõige suurem mure on kokkuhoid kõiges, mis eesti rahva elujärge parandaks. Kõige muu peale kulutatakse elegantse hooga ja nulle lugemata.
Konservatiivne rahvaerakond tõi korraks uue hingamise. Valmistati ette plaan, mis võimaldab lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Teha lõpuks ära see, mis on häbiväärse taagana rippuma jäänud. Pakkuda kohalikele firmadele pikaajalist, stabiilset tööd ja teenistust. Lõpetada ära lõputud poliitilised kemplused ja rahadega susserdamised.
Uus valitsus ütleb, et plaanid olid liiga kallid. Et saaks ka odavamalt. Tõesti, pealtnäha tundub asjalik lähenemine. Milleks ehitada kallimalt?
Kuna PPP koos teedeehituse- ja finantsžargooniga on pikad ja keerulised seletada, siis kasutame lihtsamat analoogiat.
Paljud meist on käinud turismireisil, näiteks Türgis või Egiptuses. Teame, et turismireisil on erinevad paketid. On täispaketid, kus ühe makse eest saab kõik, mis vaja. Samas on võimalus ainult pilet osta ja käigupealt vaadata, kuidas hakkama saab. Vaid pileti ostmine on kindlasti odavam kui täispakett, aga ainult esialgu. Kui kõik asjaolud arvesse võtta, tuleb täispakett pea alati soodsam ja mõnusam kui näiline kokkuhoid.
Maksad veidi rohkem, aga peale seda on muretu elu. Sinu tuba koristatakse, pannakse puhas pesu, saad kolm korda päevas hästi süüa ja basseini kõrval tasuta joogi võtta. See kõik on hinna sees. Sa ei pea millegi pärast muretsema. Kui palju oleme kohanud inimesi, kes peale odavreisi ohkavad, et oleks ometi taibanud täispaketi osta, kogu reis kulus toidu hankimise ja rotisuuruste lutikatega maadlemise peale. Kokkuvõttes kujunes hind kallimaks kui täispakett, lisaks rikutud närvid ja kaks nädalat magamata öid.
Teedeehitus PPP abil on sisuliselt nagu “kõik-hinnas” reisipakett. Riik ja erafirmad sõlmivad lepingu, kus erafirma võtab enda hooleks tee ehitamise ja edasise hoolduse mitmekümne aasta jooksul. Riigi osa on kokkulepitud makseid tasuda. Ja kõik. Ei ole vaja enam lõputuid poliitilisi nääklemisi, imelike rahaskeemidega hankeid, mõne kilomeetri kaupa ehitamist, kokkuhoidu tee kvaliteedi ja ohutuse pealt. Tee oleks valmis kasutamiseks, inimesed saaks normaalselt liikuda, väheneks ajakulu, väheneks närvipinge, väheneks oht inimelule.
Konservatiivid broneerisid piltlikult öeldes eesti rahvale teedeehituse täispaketi, kõigi lisade ja mugavustega. Mõistliku hinna eest, ilma peidetud kulude ja üllatusteta.
Siis upitati võimuõrrele poliitbroilerid ja esimese asjana tühistati kõik tehtu. Täpselt nagu vanatühi muinasjutus, kes öösel lõhub selle, mis päeval ehitati. Säh sulle, eesti rahvas, kolmekäigulist lõunat ja lõhnastatud padjapüüre! Säh sulle rõõmu vabast kulgemisest! Pole sul vaja ei meelerahu ega ühes tükis Tartusse jõudmist! Hoiame natuke kokku, kulutame palju rohkem ja valmis ei saa mitte midagi. Täpselt nagu eelmiste aastakümnete jooksul toimunud on.
Selline on vahe konservatiivide ja nonde teiste vahel. Ühed hoolivad eesti rahvast, teised ainult iseendast, võimust ja rahast, mis aitab kõigi teiste arvelt võimul püsida. Kumba jõudu toetad sina, kas loovat või lõhkuvat?”
Karl Olaf Rääk