Riiklikus transvestiidimeedias võib karistamatult väita mistahes totrusi. Seekord kasutab võimalust primaarsed rahvustunnused minetanud luuletaja I. Kotjuh. I. jätkab globalistlikku artiklite sarja rahvusküsimusest, kus demagoogitsetakse teemal, et iga krants võib suvalisel hetkel eestlaseks hakata ning alandatakse ühte tõlki, kes Epsteini avangardiga igas punktis nõus ei ole.
I. kaldub originaalitsema ja väidab, et väikerahvad elavad kahe hirmu vahel: “Ühelt poolt on hirm kadumise ees, teiselt poolt hirm liigse suletuse ees.” Mõlemad väited on läbinisti valed. Kui väikerahvad üldse midagi kardavad, siis kovidit, kliimakatastroofi ja venelasi, eelkõige Putinit ja Grigorjevat. Võivad kätega kallale tulla.
Ma küll ei näe mingit kadumise hirmu, lätlaste ja liivlaste hirmudel me ei peatu, sest artiklid on eestluse teemalised. Väidan kindlas kõneviisis, et I. valetab.
Eestlased ei karda kaduda, vastupidi, eestlaste väärikamad esindajad kas eitavad väljasuremist või kui tegu on veidi intelligentsemate olenditega, siis naudivad ja õigustavad kestlikku kahanemist ning saavad selle eest riikliku preemia.
Mida arvab elust väike ja väljasurev vene rahvas, ilmselt väga väheseid huvitab. Eriti absurdne on aga väide, huvitav, kust poeet selle deliiriumi peale tuli, et väikerahvastel on hirm “liigse suletuse ees”. Milles see hirm võiks väljenduda? Kas keegi kardab kuskil Võrus, et meile tuleb liiga vähe moslemiimmigrante?
Või muretseb keegi põline Kohila kodanik, et eesti keel ei vaesestu piisavalt kiiresti või kardab paaniliselt, et soroslased ja briti luure ei edenda meil piisavalt feminismi ja pederastiat? Kas on mingit alust arvata, et meil räägitakse liiga vähe vene keelt?
Meil on nii vähe ukrainlasi, et hirm tuleb peale? Tegelikult kuuleb eesti keelt järjest harvemini ja ukrainlaste puudust ei ole marketis ega kohvikus, eesti keeles teenindatud saada on sageli täiesti võimatu.
Kohvi saad, see on rahvusvaheline sõna, kiluvõileiba ja iiri viskit ei saa. See pole liigne suletus, see on kurat teab mis ja minu diskrimineerimine rahvustunnuse alusel. See on metoodiline piinamine, küll kioskis, küll kohvikus, küll toidupoes. Ei jõua enam kannatada.
I. teeb sõnu, viitab uuringule ja mingile välismaalase artiklile, aga kus on see hirm suletuse ees? Loe ühte või teist pidi, lasu juhuslikke lausejuppe, mõttetus – meie kultuuris tuntakse sellist aru ja otsata tekstitüüpi sümbolistliku romaanina.
Ainus millega me võime autoriga nõus olla, on midagi kokkuvõtte taolist: “Eesti on saanud osaks globaliseeruvast maailmast.” Keegi ei vaidle vastui, globalism on meile kaela toonud lõputult häda ja õnnetust, millistest üks väiksemaid on sümbolistliku romaani pretensioonikas autor, et susi ta silgukarpi…
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 30.03.2026