Loodus on oma tsüklisse pannud kevade koos õitsemise ja uuele elule alguse panemisega. Pildil oleva noore naise kuju kutsub parema käega oma tulevaste laste isa ja tõrjub vasakuga sobimatuid geene, teostades elu kestmise vältimatut reeglit – looduslikku valikut. Ehk teostab seda, mida akadeemik Gustav Naan määratles terminiga „automaatne õnn”. Mees. Kodu. Lapsed. Mis tegelikult ei välista üldse ametialast karjääri – Kersti Kaljulaiu näide. Aga milline on mitteautomaatne õnn? Õnn üldse erinevatel inimestel?
Jakaterina Furtseva, Suure Töörahva Riigi kultuuriminister ja kõrge parteifunktsionäär tegi enesetapukatse, kui tema positsioon parteis mõne pulga võrra langes. Tema pilte ei kantud enam paraadil!
Kirjandusest on meeles noore indiaanlanna meeleheitklik karje, kui ta sai teada, et peab surema: „Kas ma siis kunagi ei saa endale poega!?”
Mida sellest järeldada? Eks ikka seda , et oli ta ikka üks arenemata inimene. Ei olnud tema silmi avanud feministide ja roheradikaalide üllad tõed. Sel juhul oleks ta hüüdnud hoopis muud: „Kas siis kunagi ei saa ma tõusta tribüünile, et võidelda kliimasoojenemise ja kapitalismi vastu?! Marssida uhkusest põksuva südamega vikerkaarelippude all ja loopida purgisuppi hinnalistele kunstiteostele. Võidelda autostumise vastu ja korjata prahti Aafrika slummides…”
Hiljuti Eesti Ekspressis oma vaateid eksponeerinud Reformierakonna noorpoliitik ja roheaktivist Hanah Lahe ei ole muidugi erandlik revolutsionäär, vaid globaalse protsessi sümptom. Tsiteerin: „Tunnen tõesti palusid, kes on otsustanud mitte lapsi saada, sest maailm on ebakindel – sõda, kliimakriis. Mõned ütlevad, et neil on enda eluga piisavalt tegemist, lisavastutuse võtmine tundub ebaloogiline.” Kuidas siis küll nende inimeste endi vanemad nii ebaloogilise sammu tegid, sealhulgas noorpoliitiku enda vanemad, vanem üks ja vanem kaks? Tema on siin ilmas elanud 25 aastat, aga kliimakriisist on räägitud juba vähemalt pool sajandit ja teist sama palju on tuumakirves pea kohal rippunud.
Või mis loogikast lähtusid inimesed 16. sajandil, kui olid katk ja Liivi sõda korraga? Sama Põhjasõja ajal? Ka meie randlased oleksid pidanud juba ammu laste saamisele lõpu tegema, sest kollitas pidalitõbi. Ka Teise maailmasõja ajal oli meil sünde palju rohkem kui praegu (1942 aastal 19 242; 2023 aastal 10 949) ja elasime üle põgenemised ja küüditamised.
Ja nüüd kuuldakse, et kusagil on jõed üle kallaste tõusnud ja, oh üllatust, kusagil ka sõditakse! Nii tehakse iseenesestmõistetavalt ära surmaotsus oma veel sündimata lastele.
Poliitik peab suutma kahte asja – prognoosima oma tegevuse tagajärgi ja nende eest vastutama. Kus on lastevastaste prognoos? Seda pole. Vastutusest rääkimata. Aga taolise poliitika tulemusi näeme ka prognoosideta – tööjõu puudus, immigratsioon, terror ja meeleheitlikud katsed immigrantidest vabanemiseks, mis tihti lõppevad Allahhiteenrite pussitamiaktsioonidega heaoluühiskondade kaubanduskeskustes. Ja päästma saavad tulla vaid paremonkonservatiivid.
Mis loogika ajab lõhesid ujuma vastuvoolu, viskuma üle koskede ja trotsima neid jõe kaldal jahtivaid karusid? Ei olegi, on instinkt, mis tagab populatsiooni kestmise kõigi ohtude kiuste. Aga Eesti feministist homo sapiens kuulutab tele-eetris, et jagan oma munarakke, minul see paljunemise instinkt puudub. Jaapanist tuleb uudiseid, et noored seksivad aina vähem ja aina rohkem on neid, kes sellest üldse loobuvad. ÜRO andmetel jõuab inimkond sündimuselt allapoole taastetaset sajandi lõpuks, ka Aafrikas. Tundub, nagu mingi juuremädanik oleks inimkonna põhiinstinkti nakatunud. Looduses levib see haigetelt puujuurtelt tervetele, inimühiskonnas meedias kaudu.
Pole sugusid, pole soojätkamist ehk seda kuju vaadates – vasakuga tõrjub ta beebit ja paremaga kutsub koera, et oma kasinat allesjäänud emainstinkti looma peal rahuldada. Palju lihtsam kui lapsega. Ja ise nimetab end koeraga suheldes emaks.
Hanah Lahe: „ Aga on ka neid, nii üksikuid ka paare, kes ütlevad, et nad lihtsalt ei soovi lapsi, ilma ühegi põhjuseta. Minu arust on see normaalne, ma ei annaks sellele hinnangut”.
Tegelikult ta andis väga selge hinnangu – et rahvuslik enesetapp on OK.
Mullu oli 5000 surma rohkem kui sünde. On see normaalne? Kas ta ka siis ütleb „normaalne” kui kiirabist vastatakse abivajajale, et neil on 800 arsti puudu. Või kiirabiautojuht on lihtsalt sündimata jäänud.
Raha ei saagi jätkuda, sest vanu ja haigeid on aina rohkem ja töötegijaid aina vähem. Kas ka see on normaalne? Aastate pärast marsib venelane meile lihtsalt sisse, sest Eesti kaitsjad on sündimata jäänud, immigrandid aga pagevad esimese häiresignaali peale, võttes kaasa kohalikud globalistid. Seni kuni Brüsseli otsustajad kratsivad kabuhirmus kukalt ja sosistavad „Eskalatsioon! Eskalatsioon!” kehtestab „suur vennasrahvas“ meil sellise režiimi, nii et siiruviiruline kväärastunud kogukond peidab oma vikerkaarelipud kõige raskemate kappide taha.
Kas siis laste sünnitamine on isiklik või ühiskondlik küsimus? Keha on minu oma ja keegi ei või mulle teha vähimatki vihjet, mida ma sellega tegema peaksin! Tuttav hüüatus? Ainult see unustatakse kohe, kui sama keha vajab arstiabi, sooja tuba ja vanaduspensioni. Vaat see ei ole enam üldse isiklik asi, seda peab garanteerima riik.
Vanasti olid lapsed pensionisammasteks ja sellest saadi aru, sest lastetuse tagajärjed terendasid silme ees. Uus põlvkond on ka nüüd toitja ja katja, aga selle taipamine on juba liiga raske, sest vahel on riigieelarve. Soovite ehk lastetuse maksu maksta, Hanah?
Siin kuulen ma juba nördinud vahelehõikeid – kas siis riik saab nõuda, et talle lapsi sünnitataks? Aga mis on riik? Kogu maailma töörahva juht Lenin defineeris seda kui repressiivaparaati ja selle põhjal ta ka seda monstrumit juhtis. Demokraatias on riik ühiskondlik kokkulepe. Ei ole vaja kellelegi tõestada, et ükski inimene üksi selles ilmas ellu ei jää. Tähendab, on vaja mängureegleid, organisatsiooni. On vaja, et igaüks meist sellesse organisatsiooni panustaks. Lapsi ei sünnitata mitte riigile, vaid iseendale, mis tähendab, et lastesse pandud hool ja kulutused tulevad ühiskonna kaudu inimesele tagasi. Kasvõi sellega, et meil on võimalik elada rahvusriigis ja mitte nagu meie idapoolsed hõimlased hääbuvates autonoomiates. Veel lihtsamaks tehes – kui ma olen bussijuht, siis ei tee ma seda riigi jaoks vaid üldiseks ühiskonna toimimiseks, et näiteks arst saaks tööle, kelle juurde visiidile mu abikaasa kohe läheb. Laste olemasolu või puudumine on tunduvalt fundamentaalsemate tagajärgedega.
Kokkuvõttes, ühe rahvuse kestmine või kadu sõltub sellest, kas tema õnnevalemisse mahuvad lapsed või ei. Kui jaa, siis saadakse hakkama nii kliimamuutuste, sõjaohu kui ka kodulaenuga. Nii nagu juudi naine, kes patsutab oma kõhtu, kus on tema viies laps ja ütleb – see on osa minu sõjaplaanist. Kui ei, siis ei saa kogu ülejäänud elu kuulda muud kui kärped ja sulgemised, vaesus, puudus ja immigrandid.
Hillar Viks