Tallinnal kui Eesti metropolil on esile kerkinud üks probleem, mille võib eriti teravaks teha võimalik poliitilisideoloogiline suhtumine mure sisusse.
Üleeuroopalisest uuringust selgub, et Tallinn on Euroopa kõige kiiremini segregeeruv pealinn ja segregeerumise jätkumine samas tempos viiks Tallinna elanikkonna lõhestumiseni ning mõjuks majandusele laastavalt juba paarikümne aasta pärast.
Tartu Ülikooli (TÜ) linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru tähendab, et jõukamad ja vähem jõukad inimesed liiguvad elama erinevatesse piirkondadesse ning distantseeruvad teineteisest aina rohkem ja kiiremini. Tallinnas teeb olukorra keerulisemaks asjaolu, et paraku on ülaltoodud eraldumine ka rahvuspõhine.
„Ka etniline eraldatus on Tallinnas kõrgem kui teistes Balti pealinnades ning üldine segregatsioon kasvab oluliselt kiiremini,“ lisas Tammaru.
Tallinn on kiiresti segregeeruv eelkõige seetõttu, et ta on Eesti kõige rohkem massiimmigratsioonist haaratud linn, kus keeleline, rahvuslik ja rassiline mitmekesisus on juba tänavapildis selgelt nähtav. Edasi oleneb kõik sellest, kuidas tulijate integreerimine käima hakkab – ja just see annab põhjuse pessimismiks.
Erinevad rahvused võivad koos elada siis, kui neil on võimalikult palju ühist – mida rohkem on erinevusi, seda enam hakkab toimima koondumine nende lähedusse, kellega ühendab sama keel ja kultuur. Segregatsioon on juba etnilis-kultuurilise tõukega ja seda ei väära ükski poliitiline süsteem.
Migrandid koonduvad tavaliselt sinna, kus “omad” juba vastas on, ja see on loomulik – kuid paraku kasutatakse seda alati ära selleks, et kohalikku keelt ja kombeid mitte õppida. Kui ühe taustaga inimeste kontsentratsioon on piisavalt suur, pole selleks varsti enam vajadustki.
Nii aga eristavad tulijad ennast põlisrahvast, näidates ennast nende vastu lugupidamatuna, ning kohalikud hakkavad piirkonnast lahkuma, mille tulemusel tekib migrantide linnaosa. Mida erinevam on tulijate kultuuritaust kohalikest (näiteks sekulaarsed kohalikud versus ülireligioossed moslemid), seda teravamaks muutuvad vastuolud ja konfliktid algavad juba olme tasemel – kuivõrd tulijad on vähemalt Eestis temperamendist lähtuvalt agressiivsemad, lahkuvad kohalikud mujale, kus on veel omakeelne keskkond olemas.
Eestis on segregatsioon juba vägagi tuntud-teatud – Lasnamäe, mis nüüd on juba eestlastele teatud osas elatavam, oli nõukaaja lõpus tõeline no-go-tsoon, ja seda tänu venelastele. Ega slaavlaslik temperament ja eestlaste kinnisus praegugi eriti hästi kokku sobi ja kõrvuti elama asuda eriti ei taheta – see lihtsalt on nii.
Eestlastele lihtsalt ei istu kogu see teistsuguse temperamendiga seltskond alates venelastest ning lõpetades neegrite ja araablastega. Kui keegi usub, et neid saab sallivuslikus korras vägisi kõrvuti elama panna, siis eksib too väga. Inimesed tahavad elada oma keele- ja kultuurikeskkonnas ehk koju minnakse puhkama, mitte uute naabrite temperamendi all närve karastama.
Eesti liberaalses poliitikas aga on silmnähtav just soov, et eestlased võtaksid kõiki teisi enda kõrvale ja kohanduksid võõrastega. Paraku tuleb segregatsioon nagunii ka migrantide vahel – kogu Läänes on oma moslemilinnaosad, Chinatown`id ja nii edasi.
Praegu on uus geto tekkimas Mustamäele, kuhu tänu tehnikaülikoolile on koondumas aafriklaste mass – juba on kuulda naiste ahistamistest ja paljudele ilmselt ei meeldi ka võõramaalaste kultuurikeskkond, ning seega hakkavad eestlased ilmselt sealt lahkuma, suunduses eramajadega äärelinnadesse nagu Nõmme. Korterelamutega magalatesse koonduvad migrandid, keda maaga miski ei seo ja kellele sobivad anonüümsed magalad paremini.
Segregatsiooni aitaks kõige paremini ära hoida rahvaste segamisest, immigratsioonist ja multikultuursusest hoidumine, kuid selline soovituski oleks liberaalsele maailmale kui punase rätikuga härja nina ees vehkimine.
Segregeerumisest tekkivad vastasseisud põhjustavad ühiskonnale paarikümne aasta pärast väga suuri kulusid ning mõjuvad majandusele ja ühiskonna ühtsusele laastavalt: väheneb linna konkurentsivõime, kerkivad uued sotsiaalprobleemid, süveneb kuritegevus, kultuuriline tõrjutus jne., vahendab BNS.
„Kui me midagi ette ei võta, oleme 20-30 aasta pärast samas seisus, nagu näiteks Pariis või teised segregatsiooni surve all kannatavad Euroopa suurlinnad,“ ütles EAL-i asepresident ning konverentsi korraldaja Andro Mänd. „Hea uudis on see, et meil on veel aega hullemat ennetada ning rakendada Tallinnas Euroopa parimaid praktikaid, selmet korrata teiste varasemaid vigu.“
Praeguse riikliku poliitika puhul (mida EKRE tasakaalustada püüab) läheb Eesti täpselt sama teed, mis kogu Lääne-Euroopa. Selle eelduseks on kogu vägivaldne sallivuspoliitika, mis sunnib inimestele ideoloogilise inimlikkuse peale.
See tähendab, et probleemid kerkivad esile kui Eesti jätkab ettevõtjate survel avatud ja lõtva immigratsioonipoliitikat; kui migrantide avasüli tervitamine jääb kohalikele kohustuseks; kui migrante hoitakse igati vati sees ega kehtestata neile riigikeele kohustuslikku õppimist, vaid antakse neile õigus suhelda “rahvusvahelises keeles”, kui kohalike protest massiiimigratsiooni vastu kujundatakse sallimatuseks, rassismiks ja paljudeks muudeks sildistamisteks – aga just seda teed Eesti läheb.
Peamine probleem aga on suhtumises – ja Eestis on see just selline multikultuurne-globalistlik, mis on Pariisi ja teised segregatsiooni surve all kannatavad Euroopa suurlinnad vastuolude kloaakideks muutnud.
Kogu selle probleemistikuga on praegu väga hädas Soome, kuid nende ponnistused on juba eos surnud, sest seal toimub segregatsioonivastane protsess poliitkorrektsuse ja vihakõnevastasuse (ehk immigratsiooni kritiseerimise keelamise) sildi all – läbikukkumiseks pole muud vajagi.
Mis aga puutub sellesse segregatsiooni põhjusesse, et jõukamad ja vähem jõukad inimesed liiguvad elama erinevatesse piirkondadesse ning distantseeruvad teineteisest aina rohkem ja kiiremini, siis tahaks päris näha sellist valitsust, kes suudab jõukuse järgi eraldumise rikaste ja vaeste linnaosadesse sootuks ära kaotada.