Veebruari keskel avaldas Bloomberg graafiku NATO riikide kaitsekulutustest 2023. aastal ehk Venemaa täiemahulise sõja algusele järgnenud aastale järgnenud aastal. See ei sisenda minusse mingit usku ega lootust, et Lääne-Euroopas oldaks olukorra tõsidusest aru saadud.
Ometi käis Kaja Kallas Pariisis koos Macroniga „kastist välja” mõtlemas ja tuli sealt tagasi jutuga vägede võimalikust saatmisest Ukrainasse. Parafraseerides Janek Lutsu poolt möödunud pühapäeval selle teema üle aasides öeldut: „Kui palju lollusi peab Kaja Kallas avaldama, enne kui keegi ütleb, et kuulge aitab nüüd!”
Milliste vägede saatmise üle arutati? Lääneeurooplastel ei ole tõsiseltvõetavat „väge” kusagilt võtta ja nagu graafikutest näha, siis 2023. aastal nad kuigivõrd ei pingutanud, et tulevikus asjad paremini oleks. Nagu ütleb USA erukindralleitnant Ben Hodges: „Eesti kaitsekulu protsent Venemaad ei heiduta”. Ta lisab veel, et lääs näitab oma tegevuses üles „elementaarset organiseerimatust”. Aga meie peaminister „mõtleb kastist välja”. Selline moodne start-up värk, teate küll!
See kõik tuletas mulle meelde Czeslaw Miloszi „Miloszi ABC” tekitatud nukruse tunde. Oma raamatus annab Milosz hästi edasi lääne hoiaku, mille kohaselt teatavast joonest idas elavad alamad rahvad, kes võimaldavad läänel head elu nautida, Venemaaga kasulikult äri ajada ja kultuurisidemeid ehitada. Kuid siis, kui idas asuv põrguline ähvardavaks muutub, toimivad need riigid ja rahvad inimbarjäärina, mis koledustel Saksa õllesaalidesse ja Prantsuse kohvikutesse jõuda ei lase. Liiga paljude eurooplaste sees elab selline maailma nägemine kahjuks edasi. Aga meie Kaja on nagu laps, kes satub õhinasse, kui täiskasvanud temaga juttu vestavad.
Rain Epler, riigikogu liige (EKRE)